Metsik lääs

 

                                                                      

Tegemisel on 8-osaline loodusfilmi seeria North America's Natural Wonders. Seeria hõlmab endas seitset tähtsamat Põhja-Ameerika rahvusparki: Yellowstone, Yosemite, Death Valley, Grand Canyon, Rocky Mountains, Everglades, Denali ning kõiki peatükke koondav making off.

Mina olen ühes meeskonnas koos Jan Henrikssoniga, kes on loodusfilmi vanameister ja omab ligi 25-aastast staaži. Meie ülesandeks on Yosemite rahvuspargi metsikulooduse filmimine. Yosemite peatüki režissööriks on euroopa üks tuntumaid loodusfilmi tegijaid Oliver Goetzl, kes filmib samaaegselt koos Ivo Nörenberg-iga Yellowstone-i peatükki.

Blogi autor: Joosep Matjus

Atom RSS

Punailvesed

Pärast kahenädalast passimist ja jälgede ajamist õnnestus mul punailvesed kätte saada. Nimelt alguses jälgisin ma isast ilvest, kes käis iga päev läbi ühest metsatukast umbes kella ühe-kahe vahel pärastlõunal, kuid see elukas kadus mul ühel hetkel käest, sest lumi sulas ära mistõttu polnud võimalik enam asukohta määrata ning loom oli vahetanud millegi pärast ka liikumise rütmi.


Paar päeva hiljem lipsas auto eest, üle tee, väike ilvese kutsikas. Ta uitas üksi ringi ega kartnud eriti inimest. Peatasin auto kinni ja kõndisin loomal lihtsalt järel ja sain salvestada huvitavaid hetki, kuidas kass ronis mahalangenud puude peal  ning üritas isegi jahti pidada. Lootsin, et nüüd olen leidnud koha, kus see ilvesepoeg tihti käib ja mul jääb üle ainult oodata, kuid pärast kolme päeva polnud ma midagi näinud.


Neljandal päeval tegin autoga Yosemite pargis paar ringi kui äkki nägin tee ääres istumas emailvest koos kutsikaga: kassid sulasid täielikult keskkonnaga kokku, nii et õnneks enamus pargi külastajaid ei märganud neid. See hoidis ära suuremat sorti ummiku, mis tavaliselt juhtub kui kuskil teeääres uitab mõni metsloom.


Ühesõnaga sõitsin autoga kiiresti paika, kus eelnevalt õnnestus filmida üksikut ilvesepoega ja lootsin, et emailves kutsikaga suunduvad samasse paika. Pärast kolme tunnist ootamist tundus mulle, et minu ennustused ei ole paika pidanud. Siis hakkasid järsku rongad kisama ja mahalangenud puudele ilmusid kaks kogu – olidki samad ilvesed.
Ilvesed jäid seekord neljaks päevaks metsaservas asuva heinamaa lähedusse ning käisid iga päev pärastlõunat  aasa peal hiiri püüdmas.

Sain filmida nende ühist jahipidamist. Ema kõndis alati umbes kolmkümmend meetrit eespool ja hiilis hiiri, samal ajal kui poeg eemal kannatlikult jälgis ja kui emailvesel õnnestus kätte saada mõni hiir jooksis ilvesepoeg kiiresti ema juurde ja krahmas talt saagi hambust ning asus sööma. Ühel päeval kordus selline tegevus viis-kuus korda ja kogu saak läks kutsikale.

 

Kommenteeri

Koiott

Hommikul olin juba pimedas paigas ja valisin aegsasti sobiva positsiooni, kuid ei näinud midagi.
Vahepeal käisin auto juures end soojendamas, heinamaale ilmus kella kümne  paiku koiott, kes tuli mulle ilusti peale ja tegi ühe hüppe, mis kulmineerus hiire kätte saamisega.

Pärast koioti etteastet liikusin juba varakult punailvest ootama – eile ilmus ilves kahe paiku, kuid täna tuli poole kaheteistkümne ajal. Ilves nägi mind kohe ära, seisatas ja liikus oma rada edasi. Nii kui loom puu taha ära kadus ei õnnestunud mul teda enam kohata. Hiljem ajasin veel pool päeva jälgi, mis viisid minu üllatuseks otse Yosemite külla. Punailves on nähtamatu elukas.

 

Jäljed

Täna ajasin Valley-s punailvese jälgi ja minu suureks üllatuseks leidus neid väga palju. Luureks valisin koha, kus viimati novembris me punailvesega kohtusime. Nüüd on siin lumi maas ja väga hea jälgida, kus kass uitab.

Pärastlõuanal võtsin kaamera ja jäin jõe äärde ootama, et äkki ilmub ilves välja. Jälgede rohkuse järgi eeldasin, et tegu on mitme isendiga või siis liigub üks loom väga tihti ja väikesel territooriumil.

Ei pidanud kaua ootama kui üks ronk pistis kisama ja eemalt nägin, et lind pikeerib kedagi, tõstsin binokli ja ilves ise juba kella kahe ajal päeval väljas. Viskasin kaamera ja statiivi õlale ja liikusin veidi lähemale, kuid selle aja peale oli loom kadunud nagu vits vette. Tükk aega tammusin ringi ja uurisin ümbrust aga ei midagi kuni lõpuks minust vaid paarikümne meetri kaugusel keegi liikus ja peagi nägin minu eest põgenevat kassi kellel oli orav suus.

 

Sissekanne

Täna hommikul oli Yosemite-s miinus kaksteist kraadi ja Yosemite juga, mis on Põhja-Ameerika pikim oli peaaegu külmunud, ainult veidi vett veel nirises. Eelnevalt olin arvanud, et miinus kümnest kraadist piisab, et juga külmuks, kuid nüüd tundub, et vaja on vähemalt miinus kakskümmend kraadi.

Sõitsin eelmistel kordadel edu toonud kohad läbi, kuid ei näinud suurt midagi peale kahe
koioti, kes kasutasid autoteed, et kiiremini talvistes tingimustes ringi liikuda.

Sõitsin nii kõrgele mägedes kui teeolud kannatasid, sealt edasi liikusin kaksteist kilomeetrit jalgsi, et vaadata jälgi ja üldse liikuma saada, sest Ameerikasse tagasi reisides tuli mitu päeva lihtsalt istuda.



Kommenteeri

Kui pole pilvi siis tuleb karu.

Juba mitu päeva ootan, et taevasse koguneksid pilved ja tuleks esimene vihmasadu. Üle kahe kuu on kestnud põuaaega. Eile õhtuks kattus taevas pilvedega ja seega otsustasin täna hommikul varakult startida, et saada üks time-lapse (aegvõte) juurde klõbistatud.

Minu kurvastuseks oli hommikul jälle taevas selge ja tähed sirasid nagu teemandid mustal sametil. Time-lapse-i võisin tänaseks ära unustada, kuid Yosemite orus tegutsevad must-saba hirved pakuvad alati filmimiseks midagi uut ning peale selle algab neil peatselt pulmaaeg, mille täpset algust me veel ei tea – seepärast on oluline sündmustel silm peal hoida, et õigel hetkel valmis olla.

Orgu jõudes oli väljas veel hämar, päikese tõustes hakkas sügiseselt kollakast heinast välja ilmuma üksteise järel kaheksa-pealine hirvekari, kes suurte tammepuude all sõid isukalt tõrusid. See, mis tammede all toimus oli kõik tavapärane ja sarnanes möödunud kuule, mille jooksul jälgisime ja filmisime seda hirvekarja. Hoopis üllatav oli kuulda, et keegi ragistab puu otsas ja pillab hirvedele tammetõrusid alla. Vaatama hakates ei uskunud kohe oma silmi, sest ühe tamme ladvas kõõlus noor karujõmm (must karu), kes matsutades tõrusid pugis. Ootasin senikaua kuni paljasjalgne puuotsast alla ronib, et looma paremini näha, kuid karule omase osavusega libistas loom ennast märkamatult tüve varjus alla ja kadus tihnikusse. Kui pole pilvi siis tuleb karu.
 

Pojad on pesast väljas

 

Viimasel nädalal on olnud nii kiire, et pole jõudnud kirjutamise peale mõeldagi.

Niisiis me ei saanudki poegade pesast väljalendu filmida, eelnevalt olime kõik kaamerad üles sättinud ja ootasime, kuid keskpäevaks saime aru, et pesa on tühi, sest keegi linnupoegi enam söötmas ei käinud. Ilmselt lahkusid pojad eelmise päeva õhtul või koguni öösel pimedas.

Järgmisena sõitsime üles mägedesse, et uurida kuidas elavad pikad ja marmotid. Just sel hetkel kui jõudsime üles marmotite elupaika, märkasin üht kivi peal päikesevanni võtmas, seejärel lidus loom veidi maad eemale suure kivi all olevasse tühimikku. Natukese aja möödudes tuli loom tagasi mingi karvapall hambus – karvapall oli marmoti kutsikas, keda ema viis ühest pesapaigast teise. Sattusime selle olukorra peale just õigel ajal ning vaatlesime emaslooma tegutsemist kümne meetri pealt, liikumatult istudes. Kokku nägime kahe kutsika transportimist ja eeldame, et enne meie tulekut oli vähemalt üks kutsikatest ära viidud. Kõige lõpuks tõi emasloom eelmisest pesakohast tutsaka pesamaterjali, et noortel oleks turvaline uues kohas end sisse seada ja nad ei läheks omapead kondama.

Hetkel töötame pacific fisheri filmimisega. Teel võttekohta leidsime taas auto alla jäänud täiskasvanud muul hirve ja loomulikult pakkisime meie jaoks väärtusliku leiu auto peale ja toimetasime metsa varjendi ette. Hetkel on käinud söödaga tutvumas kaks must karu, rongad, raisakotkad ja üks kaljukotkas. Loodame kogu hingest pacific fisherit kaadrisse saada.

 

Kommenteeri

Ring sai täis

Pärast kuningkalurite kalastuskoha leidmist läks Janne järgmisel päeval sinna passima ning pidi seal veetma pikki tunde hommikust õhtuni nägemata ühtegi kalastajat.


Mina töötasin pesa läheduses ja nägin linde mitmel korral poegi toitmas ning olin väga imestunud kui Janne raadiosaatja teel teatas, et tema võttekohas on hommikust saati vaikus. Peagi sain aru, et midagi on teisiti, kui oli olnud varasemalt, seepärast otsustasin minna mööda mägioja allavoolu luurele. Üsna pea, umbes paarsada meetrit pesapaigast, kuulsin linde üksteisega suhtlemas, luurasin ligemale ja olin õnnelik, sest olin leidnud uue kalastuskoha.

Kuningkalurite uus kalastuskoht oli väga lähedal ühele majale, kus elasid teadlased, kes püüdsid võrkudega linde ja seejärel rõngastasid neid. Olin üllatunud, et kuningkalurid, hoolimata tihedast inimeste möödakäimisest, hoidsid kiivalt ühte ja sama asukohta.

Järgmiseks hiilisin, sel ajal kui linnud olid minema lennanud, lähedal asuvasse põõsasse ja jäin ootama nende tagasi tulekut. Lootsin näha kuidas kuningkalurid kalastavad, kuid minu suureks üllatuseks avastasin nad hoopis uut pesa ehitamast. Nüüd oli mulle kõik selge, nii ka need pikad lõunapausid, mida linnud pidasid olid saanud seletuse. Paar kilomeetrit ülesvoolu istuv Janne pidi oma telgi kokku pakkima ja tagasi alla tulema.

Hetkel püüame katta uue pesa ehitust, mis oli meile mõlemale kerge shokk-uudis. Samal ajal tuleb jälgida ka vana pesa, sest peagi hüppavad pesast välja noored belted kingfisherid-id. Uue ja vana pesa vaheline distants on kõigest paarsada meetrit, nii et saame kenasti käia üksteisel abis ja laenata mikrofoni kui vaja.

Mina töötan hetkel kaugjuhitava kaameraga ja hoian vanas pesas olevatel linnupoegadel silma peal. Juba kolm päeva olen püüdnud kaadrit, kus kingfisher istub madala vee kohal oleva oksa peal, kuid siiani pole see veel õnnestunud.

Kommenteeri

Esimene kalastus

 

Kuuendal päeval leidsime lõpuks koha, kus kuningkalurid (belted kingfisher) kalastavad. Loomulikult ei saa me olla sada protsenti kindlad, et linnud on seal samas kohas ka homme, kuid vähemalt jäi mulje, et neile see koht meeldis, sest nägin ühte kalapüüdmist ja nelja sukeldumist.


Alguses olid kohal mõlemad linnud, hiljem lendas üks kaluritest kaugemale ülesvoolu. Linnud leidsime üles peale pikka lõunapausi, mis kestab neil umbes paar tundi, põhiline aktiivsus on hommikul vara. Homne plaan on minna juba kella kuue paiku võttekohta, et olla kalastussessiooniks õigeaegselt kohal.


Hiljem kui Belted kingfisher oli kalastuskohast minema lennanud tõime kiiresti pop-up telgi kohale ja istusime paar tundi varjendis, kuid enam kingfisher ei peatunud selles kohas, küll aga möödus meist mõne aja pärast suur isa karu (ursus americanus), kes oli ilmselgelt pulma meeleolus ja märgistas põõsaid nühkides oma territooriumit.


 

Kommenteeri

Selg on märg, mitte üks särg

Aprilli lõpus luuret tehes leidsime belted kingfisher-i pesakoopa. Sel ajal käis neil veel umbes meetripikkuse tunneli kaevamine või oli just lõppenud, igatahes emalind polnud veel munema hakanud.

Tänaseks oleme sellel pesal üle kuu aja silma peal hoidnud ja järk-järgult filminud. Pesa ümbruse tegevus on meil juba mitme nurga alt ülesvõetud – nii tava kiirusel kui ka aegluubis (120 kaadrit sekundis).

Et üles ehitada stseeni on meil kindlasti vaja tabada kuningkalurit kalapüüdmas – sellise koha otsimisega me praegu tegelemegi juba viiendat päeva järjest ja tulemustest veel rääkida ei saa, küll oleme soovitud paigale lähemal kui kunagi varem.

Otsimist alustasime järk-järgult jõelõiku läbi kammides, umbes saja meetriste sammudega ja nüüdseks oleme juba pooleteise kilomeetri kaugusel pesakoopast ja ikka lendab lind meist mööda kuhugi veel kaugemale kalastama. Homme läheb juba kuues päev kalastuskoha otsimisele ja enne me ei jäta kui soovitud kaadrid on käes.

Hetkel on meie resultaadiks maantee pealt päästetud madude elud - eelmine nädal tõstsime kuumalt asfaldilt üles kolm madu ja aitasime nad üle tee. Kõik maod olid ühte liiki -  gopher snake-id.

 

Rattlesnake e. Lõgismadu


Hetkel on meil käimas teine filmiretk Californias asuvas Yosemite rahvuspargis. Viis nädalat oleme juba koha peal olnud ja neli nädalat on veel ees.

Kui me aprilli lõpus tagasi võtetele saabusime oli üks esimesi elukaid kelle eest meid hoiatati: rattlesnake e. lõgismadu. Muidugi tegi selline eriline valvsusele kutsumine tähelepanelikuks, sest eelnevalt polnud ma sellise maoga kokku puutunud ja puudus ka teadmine tema käitumise kohta.

Ootasin pinevalt seda päeva, mil me lõpuks kuskil lõgismaoga kokku jookseme ja ta mulle hoiatuseks oma lõgistit kõristab. Täna aga saabuski kaua igatsetud hetk kui tabasime noore lõgismao kivide vahelt roomamas.

 

Loomulikult tahtsime seda kõigi poolt kardetud madu filmida ja näidata ka tema teist poolust, mis on väga rahumeelne ja „mõistev“ - madu talus kenasti meie filmimist ja minu näpunäidete jagamist. Saime väga head kaadrid ja olime tänulikud sellele ilusale loomale. Tõdesime mõlemad Jannega, et inimeste poolt loodud müüdid metsikust loodusest on suurimad vaenalased metsa elukatele, kuna need baseeruvad teadmatusel ja hirmul.