Kuresoo





Kes kus elab, kes kellega käib, kes keda sööb?
Blogi autor: Rein Kuresoo

 

Atom RSS
Kuvatakse postitused sildiga: Aafrika (Loobu sildi valikust)

Hääled ja lõhnad Okavango öös

Päev läbi taevalaelt keevitanud päike kustutab turteltuvide soigumise saatel oma leegi ja muutub hõõguvaks apelsiniks. Kilg-merikotka hüüd loojuva päikese poole lõikab läbi tsikaadide saagimise.

Naeruiibis teeb morbiidselt lõkerdades viimase lennukaare. Kõrbest saabub parv öövurilaid, kes sooritavad jõekäärus itsitades päeva ainsa joomisrituaali; isaslinnud kastavad end vette, et viia oma sulgedes juua ka kuuma liivas janunevatele tibudele.

Õhku imbub Aafrika öö soe must tint. Öösorri nurrumootor käivitub vaiksete mulksatustega ja võtab tasapisi tuurid üles. Papüürustel hakkavad kilksuma võrakonnad, peatselt liituvad džässiga kärnkonnade oboed.

Õhtune äike tõi veidi värskust. Välgud sähvivad nüüd Sambias, seal kusagil on süttinud metsad. Õhus on kerget suitsu- ja buurivorstide lõhna, mis seguneb sooja vihma käes käärima löönud elevandisõnniku vinaga.

Keegi kõnnib põõsastikus. Tulijat pole näha, aga terav närimistubaka lõhn reedab kaelkirjaku. Võpsikus irvitavad hüäänid. Kusagil lähedal murrab elevant puid. Ta lehkab nagu barrel uriiniga lahjendatud testosterooni. Siis hakkavad möirgama lõvid ja elevant puhub oma trompetile hääle sisse. Paar jõehobu on jõekäärust välja tulnud, nende hääl kõlab nii, nagu naeraksid paksud astmahaiged vanamehed mingi eriti nilbe nalja üle. Enne uinumist tuleb kätte saada tänase päeva ainus pirisev sääsk.

 

Kommenteeri

Hädas pärdikutega

„Go away! Gooway!“ hüüab hallturako. Laagrile on lähenemas ahvid. Botswanas pole just palju ahviliike – siin elavad karupaavian e. tšakma, lõuna-rohepärdik ja üks looridele lähedane öise eluviisiga poolahviline - galaago. Valik pole raske – need siin on rohepärdikud.

 

 

Ehkki pärdikud on primaatide sugupuus inimesest mõne oksa võrra kaugemal kui inimahvid, peetakse neid üsnagi „inimlikeks“ ahvideks ja nende sotsiaalkäitumise järgi on mudeldatud inimese käitumise aspekte, näiteks dominantsus-/alluvussuhteid. Nagu ahvidel üldisemalt tavaks, on karja juhiks kõige tugevam alfa-isane. Kui tema teeb mõnele oma alluvale füüsilise noomituse, karistab too omakorda mõnd enda alluvat ja too omakorda endast nõrgemat. Siinse alfamehe türkiissinine võimusümbol välgub juba kaugelt eemalt läbi lehtede. Selleks, et ta end meie seltskonnas hubasemalt tunneks, nimetame ta pikemalt mõtlemata Vanaks Sinitilliks. Kui ahvid lähemale tulevad, peame aga tõdema, et pärdiku genitaalid näevad välja nagu illustratsioon füsioloogia-aabitsast (spermatogeneesiks on tarvis kehatemperatuurist madalamat temperatuuri) – sinised on üksnes tema testised, pärdiku peenis on hoopis erepunane. Otsustame siiski, et mehed on nime andnud, mehed seda enam tagasi ei võta, seda enam, et elu on niikuinii ebaõiglane. Ka mõisnikud panid meie esivanematele rumalaid nimesid ja näiteks Sitakoti Mats on siiamaani kõige kuulsam Kullamaalane.

See on väike ahvikari – koos emade rinna otsas või seelikusabas rippuvate tittedega kümmekond isendit. Nad võtavad kohad sisse laagripaika ümbritsevate puude otsas ja jäävad meid tähelepanelikult jälgima. Rünnak tabab meid siis, kui ma parasjagu praadimiseks saia viilutan. Kui laua äärest hetkeks kõrvale astun, on Sinitill paari hüppega puu otsast maas, kargab välkkiirelt lauale ja põgeneb saagiga kärmesti kaugemale. Muidugi pole mul võimalik sellise ülekohtuga leppida – needusi ja sajatusi hüüdes jooksen ma pärdikule järele.

Toit jääb taas valveta ja selle kasutab ära ülejäänud kari, kes tuiskab lauast tuulispasana üle, haarates kaasa kogu sinna veel jäänud söödava. Nüüd koguneb terve meie reisiseltskond laua ümber ja asub ressursside kaitsele – kes ähvardab ahve vorstipuu viljaga, kes viskab kuivanud elevandipabulaga. Pärdikud pagevad veidi kaugemale ja jäävad meid puude otsast piidlema.

Söandame taas söödavat kastidest lauale tõsta. Ent pärdikute strateegia on põhjalikult välja töötatud ja paljude safarituristide peal lihvitud. Ühe maasturi uks on lahti ning noor pärdik sööstab oma nahka kaalule pannes autosse. Kõiksemees tormab selle peale autode juurde, kõik uksed tõmmatakse lahti ja häbistatud ahv aetakse autost välja. Niiviisi meie tähelepanu kõrvale suunanud, teevad ahvid veel ühe rünnaku söögilauale.

See jääb ka sedapuhku viimaseks, järgmisena võtavad pärdikud ette meie naabrid. Erinevad seltskonnad paigutatakse laagrites nii, et nad ei oleks otse üksteise silma all, ent seal toimuv siiski enam-vähem näha oleks. Kohe hakkab sealt kostma mahlakat afrikaansi, ja ime küll – pärdikud näivad seda keelt mõistvat ja lippavad kiirelt edasi, soovimata seltskonnaga rohkem tegemist teha. Erinevalt Euroopa ja Ameerika turistidest pole afrikandrid pehmod ja kriitilistes olukordades võivad nad käituda resoluutselt. Ahvide vastu soovitatakse laagrites kaasa kanda ragulkat. Pärdikud teavad varasemast kogemusest, millega on tegemist ja põgenevat juba ainuüksi kada väljavõtmise peale. Ehkki olin selle soovitusega kursis, ei kibelenud ma reisi ette valmistades siiski kada meisterdama. See on ikkagi relv, mis võib halvemal juhul loomi vigastada – pole just kena, kui lähed võõrale maale seiklema ja hakkad sealseid põlisasukaid tulistama. Tegelikult võib kada safaril vaja olla küll – juhuks kui peaksid ründama paavianid. Paavianide karjad on suuremad ning loomad ise tugevamad ja hirmuäratavate hammastega. Paavianide rünnakud võivad mõnikord lõppeda ka füüsiliste kokkupõrgetega. Kuid kada ei tohiks olla tagasilangus lapsepõlve süüdimatusse ja sellega peaks kaasas käima laskemoon, mis ei tekita loomale kehavigastusi – kasvõi näiteks koorimata pekaanipähklid, mida siinsetes supermarketites üsna soodsa hinna eest osta saab. Ka poisikeserelvaga ei tohiks ületada hädakaitse piire. Õnneks hoidsid paavianid meie külastatud laagrites kõikjal meist parajat distantsi – ilmselt olid laagrite hooldajad neile juba teinud füüsilisi noomitusi.

Veedame päeva Khwai piirkonnas. Kui päike hakkab mopaanisalude taha laskuma, on aeg laagrisse tagasi pöörduda. Ahvid on juba ootel. Ent sedapuhku oleme otsustanud näidata pärdikutele, milleks on looduse kroon võimeline. Meil on pudelike habanero-pipra kastet, milles märatseb tuhandeid väikseid Scoville´i kuradikesi. Tulisuselt ületab see tabasco-kastme mitmekordselt ja oleme seda ise seni kasutanud ainult homöopaatiliste annustena.

Võtame söögikraami kastidest välja, aga esialgu seame nähtavale ainult tšillikastmega heldelt määritud saiaviilud. Kõik pöörduvad seljaga laua poole ja on valmis käiku laskma oma aegsasti ettevalmistatud laugh-track´i. Ahvid käituvad nii, nagu stsenaarium ette näeb: igaühel saiaviilud näpus, põgenevad nad puude otsa ja asuvad aplalt saagi kallale. Teeme kohustusliku naerupahvaka küll ära, aga nii nagu sageli juhtub ka ameerika komöödiafilmides - nalja nagu eriti polegi. Oleme oodanud dramatilisi grimasse ja hirmukriiskeid, aga ahvid panevad saiaviilud stoilise rahuga nahka, lakuvad sõrmed puhtaks ja suunduvad jõe äärde jooma. Meie juurde nad enam tagasi ei tule. Mõne aja pärast kostab laagrinabrite poolelt taas valje afrikaansikeelseid sajatusi. Kui tagantjärgi järele mõelda – kas pärdikute käitumismudel kirjeldab inimkäitumist, või hoopis vastupidi? Ja ehk tuleks etoloogia rajajaks nimetada hoopis Ivan Krõlovi, kelle valm sellest, kuidas Päitsik puskis Punikut, võtab loodusliku puskimisahela lühidalt kokku.
 

 

Kommenteeri

Külalised safarilaagris

Botswana kaitsealade ja rahvusparkide laagrikohtadel pole mingeid piirdeid. Maasturitel rändavad safarituristid ööbivad enamasti katusetelkides, vanad safarihundid ka maapinnal kuppeltelkides. Mistahes elajaloom võib laagrist suvalisel kellaajal läbi hüpata, et teile omal viisil „tere tulemast Botswanase“ öelda. Külalislahked ja uudishimulikud, nagu nad on, kipuvad nad seda reeglina ka tegema. Esimesena tervitab teid kindlasti tava-põõsasorav.Tõenäoliselt on neil loomakestel leping Botswana Turismiametiga laagrites majandamiseks. 

 

 

 

Põõsasorav tahab kogu aeg midagi põske pista. Või, kui põske ei mahu, siis kooreprakku.

 

Abivalmeid olendeid on veelgi - kui te ei viitsi õhtul kastruli põhja külge keevitunud makarone lahti kraapida, siis olge mureta – öösel tuleb hüään, ajab kastruli kummuli, lakub ära nõudepesuvee ja limpsib poti laitmatult puhtaks. Ainuke häda on selles, et kuigi nime järgi otsustades võiksid hüään ja hügieen lähisugulased olla, on need kaks pärit vastandpoolustelt.

 

Kaelkirjak on tulnud Ihaha laagrikohta, et öelda meile „Ke kgale re sa bonane!“ (long time no see!). Foto: Leho Luigujõe

Osa loomadest tuleb pimedal ajal seepi, hambaharja või sandaale laenama. Usaldada neid süütu näoga olendeid väga ei maksa, tõenäoliselt ei näe te laenatud esemeid enam kunagi. Seepärast on tark enne magamaminekut peita ära nii söödavad kui söödamatud asjad. Lisaks hüäänile võib öisel ajal laagris näha näiteks kaht liiki šaakaleid ja genettkasse, kõrvukrebast, ja meemäkra. Nad kõik on õppinud pikanäpumehed, aga pealtnäha väheldase kähmaka meemägra suhtes tuleks sellegipoolest säilitada aukartus. Sel huvitaval elukal endal nimelt puudub enam-vähem täiesti respekt kaasolendite suhtes, ükskõik kui suured ja tugevad need ka ei oleks. Kui meemäkra tülitada, võib ta paugupealt muutuda püstikuradiks. Eriti taunimisväärne on ta väidetavalt instiktivne komme lüüa ahistajat oma pikkade küünistega tagajalgadega otse hargivahele, ilmse sooviga vastast (muidugi, kui too on meessoost) mehedustest ilma jätta.

 

 

Tumeselg-šaakalil on ilusad silmad ja kaunis lauluhääl. Aga ainuüksi sellega ära ei ela. Šaakal on pärit põlisest varaste soost.

 

Loomulikult on toit see, mis loomad laagrite juurde toob. Nii mõnigi kord näeb safarilaager välja nagu rändtsirkus, kus on esindatud elevanditrikid, ahvide õhuakrobaatika, kõhurääkijad, lindude klounaad ja palju muid jõu-, ilu- ja naljanumbreid.

 

Neljajalgsetele külalistele süüa pakkuda ei ole mõistlik tegu. Neist saavad kiiresti väliköögisõltlased. Elevandid võivad laagrit külastada siis, kui haistavad puuviljade – eriti tsitruseliste, õunte või ananasside lõhna. Ja võite kindlad olla, et oma londiga püüavad nad isuäratava aroomi kinni kilomeetrite kauguselt. Juhul, kui elevant on saanud lõhnava sõnumi, et teil on kaasas puuvilju ning tuleb laagrit läbi otsima, ei ole mõtet kuni kuue tonni raskuse londilisega vaielda. Kui olete hakkama saanud rumalusega ja võtnud laagrisse kaasa ananassid, tuleb teil nüüd lisaks neile loovutada jääsalat, kurgid ja tomatid ning ilmselt ka leib enne kui elevant need jõuga võtab. Üldiselt elevandid siiski laagrites ei käi, sest laagrivahid ajavad nad sealt ära. Kui mõnele londilisele safarituristid liigselt meeldima hakkavad, võib ta edasine elukäik kujuneda kurvaks – seda isegi vaatamata sellele, et kõik Botswana elevandid on riigi esimese mehe, Seretse Khama Ian Khama isikliku kaitse all. Vaid tema saab anda välja loa elevandi tapmiseks ja üksikutel juhtudel on ta seda ka teinud.

 

 

Üle 2000 pühvli külaskäik Ihaha laagrikohas võtab meid nõutuks - meil pole nii palju sööginõusidki. Foto: Leho Luigujõe

 

Linnud korjavad laagrirahva toidulaualt pudenenud palukesed üles niikuinii, nende puhul pole väga vahet, kas neid toidetakse tahtlikult või mitte. Raudkindlalt on igas laagris kohal viirfrankoliin – nurmkana suurune kanaline, kes näeb turvakaalutlustel välja nagu tiivuline elevandipabul. Nagu kanad ikka, on ta hull saiapuru järele ja on nõus palukese järele hüppama võhivõõra autosse, toidulauale või otse supipatta.

 

 

Viirfrankoliin harjutab tsirkusenumbrit "Double Dutch" 

 

Pooltaltsad tutt-udelinnud, mitut liiki sarvnokad, safiirsinised kuldnokad ja vadavilbased suudavad teid veenda, et vähemalt poole Aafrika safari elamustest suudavad pakkuda sulelised. Neid tasub silmas pidada ka seetõttu, et läheneva ohu korral on nemad esimesed hoiatajad. „Go away! Gooway!“ hüüab hallturako. Laagrile on lähenemas ahvid. Aga see on juba omaette jutt.

 

 

 

Lõuna-sarvnokki huvitavad kõige enam autod, peeglid ja keedetud nuudlid. 

Kommenteeri

Chobe on universumi kõige elevandirohkem koht

Chobe rahvuspark: oleme taas sunnitud peatuma, sest elevandikari on otsustanud einet võtta otse tee ääres. Nagu ikka selistel puhkudel, üritan londilistest pilti saada, aga elevandid tulevad veelgi lähemale, teleobjektiiv on võimeline raamima vaid elevandi väiksemaid kehaosi ega haara enam suurt pilti.

Kunagi kirjutasin raamatu „Loodus on lähedal“. Botswanas on loodus sageli liiga lähedal. Aafrika loomad enamasti ei karda autot. Õnneks ei näi ka auto loomi kartvat (ta on ju paksust plekist ja kaalub täislastis oma tubli kolm ja pool tonni), kuid vahel on tal raske oma tunnetest jagu saada. Vajutus gaasilapatsile paneb auto urhatama, karja juht võtab seda kui väljakutset ja lehvitab ähvardavalt kõrvu. See on hea märk – päriselt tuleb pigem karta sellist elevanti, kes kõrvad peadligi tõmbab. Meil tuleb oodata, kuni elevandid on veel paar puud maha murdnud ja oksad oma saepuruvabrikusse sisestanud. Tavaliselt ei püsi elevandid väga pikalt paigal – looja on nad loonud jätkusuutlikkuse huvides sööma käigu pealt, et midagi ka teistele elajaloomadele ja tulevastele elevandipõlvedele alles jääks. Kogenud safarijuhid soovitavad autoga elevandikarja lähedusse sattudes mootori välja lülitada ja olukorda nautida. Nii püsib kari rahulikuna ja võimsates maasturites pole tegelikult põhjust oma elu ja tervise pärast muretseda. Botswana elevante peetakse kõige rahulikemaiks Aafrikas ja tõsiseid õnnetusi safaritel juhtunud ei ole. Selle peamiseks põhjuseks on ilmselt see, et siin tunnevad elevandid end inimesest kõige vähem ohustatuina.

 

Kui me oleksime kõik reisil nähtud elevandid kokku lugenud, võiks see suur emaelevant olla umbes kahesaja neljakümne seitsmes. Aga me pole elevante loendanud, numbrid läksid liiga kiiresti sassi. Umbes pool vähem kui poolest miljonist praeguseks järel olevatest aafrika elevantidest elab Lõuna-Aafrika riikides, neist omakorda ligikaudu pooled Botswanas. Kõige tihedamalt on asustatud Chobe rahvuspark Botswana põhjaosas, kuhu ametlikel andmetel koguneb kuival aastaajal 50 000 elevanti (niisama palju arvati veel 1990. aastal elavat elevante terves Botswanas), aga mõnikord isegi kuni 70 000 looma. Chobe elevandid moodustavad osa Aafrika elevandi Kalahari populatsioonist, mida peetaksegi kõige suuremaks mustal mandril.

 

Arvestades, et rahvuspark on 11 700 km² suur, peaks elevantide siin ringi uitama umbes 4 kuni 6 looma ruutkilomeetri kohta – see on sarnane mõne meie tavalise metsalinnu, näikeks käbliku, asustustihedusele Eesti metsades. Kindlasti peegeldavad kõige suuremad numbrid mingit üürikest hetkeseisu, sest elevandid vajavad tohutut territooriumi ja rändavad väga laialt ringi. 2013. aasta novembris, mil külastasime Chobet, elevante siin kindlasti nii palju ei olnud, aga väga palju oli neid ikkagi. Novembris algavad esimesed vihmad ja see lõpetab aastas 8 kuud janus vaevlevas Kalaharis suurema veehäda. Esimesed sadeveed imbuvad kiiresti liiva või auruvad, kuid siiski võib kusagil tekkida ka ajutisi lompe, kus elevandid saavad janu kustutada. See katkestab nende pealesunnitud sideme Chobe jõega ja elevandid saavad tasapisi hakata rändama kaugemale, kus toitumisvõimalused on paremad.

Miks on elevantide arvukus siin aina suurenenud, samal ajal kui ta kõikjal mujal mustal mandril kiiresti väheneb? Kindlasti on elevandid siin kõige paremini kaitstud. Botswana on Aafrika rikamaid ja paremini korraldatud riike, Musta Mandri kõige väiksema korruptsiooniindeksiga riik. Oma olulise tursimiressursi - looduse kaitsmisel on Botswana üsna tõhus ja resoluutne. Seetõttu on elevantide salaküttimine siin naaberriikidega võrreldes väike. Oma osa on elevantide turvalisusest põhineb ka sellel, et Kalahari elevantide võhad on pinnase vähese kaltsiumisisalduse tõttu tavalisest väiksemad ja hapramad ning on sageli pragunenud või murdunud.

 

 

Kommenteeri

Okavango lõvid

Sõidame ringi Moremi jahikeelualal Okavango deltas. Issanda loomaaed on siin kirju nagu katsumise päeva kujutav pilt „Vahitorni“ kalendris. Aga midagi on pildil valesti: prohvet Jesaja on öelnud, et „lehm ja karu käivad karjamaal, nende pojad lesivad üheskoos, ja lõvi sööb õlgi nagu veis.“ Lehm lehmaks ja karu karuks – oleme Moremis olnud juba üle 24 tunni, on keskpäev ja autod ei heida seniidis oleva päikese all enam varje, aga lõvisid pole me siiamaani näinud.

Jõuame kurikuulsa Kolmanda Silla juurde, millest üle sõitmine tundub lahtiste palkide tõttu riskantne. Teisel pool silda on laagrikoht, siinpool üks õlgkatusega majake, mille õu tundub sobiv paik pikniku pidamiseks. Botswana looduskaitsealadel, nii nagu Aafrikas üldiselt, ei lubata turistidel autost välja tulla. Küsisime kaitseala väravast, mis teha siis, kui häda põõsasse ajab. Meid rahustatakse, et pargivahid saavad inimlikest vajadustest kindlasti aru, aga põõsastes käimise mõttest tuleb meil küll loobuda, sest põõsaste varju võivad peituda lõvid ja leopardid.

Ühed inimesed seavad reegleid, teised mõtlevad nende üle. Ja kui piisavalt kaua mõelda, leiab reeglites ikka halli tsooni. Laagrikohtades võime jalutada telgist tualetti ja duši alla, külastada naabreid, siis naabrite naabreid ja nii edasi – piire, kust üle astuda ei tohi, pole liivale veetud ei meie ega ka elajaloomade jaoks. Siin maja juures toimetavad vahel inimesed, järelikult on see inimeste reviir ja meiegi võime siin ringi jalutada. Kui oleme keha kinnitanud, on aeg jälitada puult puule hüppavat pärdikut, seejärel veelkord sild üle vaadata. Üks tüügassiga sörgib üle silla – loomulikult tuleb temaga natuke maad kaasa jalutada. Paistab, et paljud loomad eelistavad ületada jõge kuiva jalaga (või pigem – terve nahaga, jões elavad krokodillid) – sillale viival teel on rohkesti eri suuruses jälgi, mida tuleb tingimata uurida. Kohe on näha, et siit on kulgenud nii londilisi, sõralisi, kabjalisi kui ka käpalisi. Kahtlemata on jalgsi palju huvitavam loodust avastada kui autos istudes! Siis hüüatab Andres korraga: „Lõvid!“ Ka selliseid hüüatusi oleme juba mitu korda kuulnud, sest põõsaste taga välgatab alatasa loomade pruunikaid selgi ja sellistel puhkudel on alati lihtne soovmõtlemisele järgi anda. Möödub mitu sekundit enne kui tegelikkus kohale jõuab – need ongi lõvid, nad on meist kahe-kolmekümne meetri kaugusel ja astuvad reipal sammul veelgi lähemale. Pärast kohtumist reaalsusega annab aju kehale (tublisti ülepaisutatud) ohusignaali - tunnen, kuidas veres vaimustusega segatud adrenaliin kihisema lööb ja üks jalg tahaks äkki tantsida hopakki ja teine zumbat. Peast käib korraga läbi tosin mõtet. Kõige lollim neist olekski nüüd rahutute jalgade kutset kuulda võtta ja jooksu pista – lõvid leiaksid tõenäoliselt, et see on päris tore mäng, milles tasub kaasa lüüa.

 

 
Tüügassiga sörgib üle Kolmanda Silla
 
Aafrikas seisab igal aastal kümneid tuhandeid inimesi lõvidega lähestikku silmitsi. Vaid üksikud sellistest kontaktidest lõppevad inimesele kurvalt. Ja suurem osa halva lõpuga kohtumistest väärivad Darwini auhinda – see on tunnustus, mida jagatakse omaenda rumaluse tõttu elust või paljunemisvõimest ilma jäänud inimestele, kes sel drastilisel viisil on parandanud inimkonna genofondi. Auahnete jahutamiseks võib öelda, et lõviohvrite kategoorias on suurvõidud juba välja võetud ja millegi originaalsega üllatada on raske. Näiteks 2002. aastal leidis üks Krügeri rahvusparki külastanud naisterahvas, et lõvikutsikad ei ole ta seebikarbi pildiotsijas kõige kenamini paigutunud ja astus lõvipere keskele pildi kompositsiooni parandama ...

Võime olla 99,X % kindlad, et lõvi meid ei ründa. Aga see määramatu X ei sisenda täielikku turvatunnet, see X sõltub olukorrast ning inimese või lõvi seisundist. Meie suunas tulevad lõvid ei ole kohe üldse seda nägu, nagu tahaksid nad Botswana-Eesti sõprusühingut asutada või meile head algavat advendiaega soovida. Pigem seiravad nad meid meie kehamassiindeksit hindava pilguga. Lõpuks otsustavad nad, et olukorra adekvaatsemaks hindamiseks peavad nad meid veidi pikemalt jälgima ja heidavad murdunud puunoti taha pikali.


 
Taandume autodesse, sõidame lõvidele veelgi lähemale ja anname kaameratele valu. Lõvid haigutavad, saame isegi suurte kasside kurgunibud pildile. Seejärel blokeerime autodega oma piknikulauad ja paneme laagri kokku. Lõvid tüdivad vaatemängust ja suunduvad sinna, kuhu just äsja oli läinud tüügassiga – üle silla.

 
Lõvi jaoks on inimene ohtlikult veider elukas. Siinsetel aladel näeb lõvi inimest peamiselt müriseva ja haisva auto kõhus. Ka inimest saatvad lehad on lõvile pigem vastikud kui isuäratavad. Suurel kassil puudub inimjahi kogemus ja see teeb ta ettevaatlikuks. Ning lõvi ja inimese aastatuhandete pikkune kooselu on suutnud lõvisid üldiselt veenda, et inimeselt pole midagi head oodata. Auto seevastu on evolutsiooniliselt noor nähtus, keda vähemalt siinsed lõvid peavad ohutuks ja muidugi ka söögiks kõlbmatuks. See tähendab, et autoga saab lõvile sõita kuitahes lähedale. Kui käituda arukalt, pole lõvide poolt ohtu karta. Muidugi on ka üldteada tõik, et vaatamata Darwini auhinnale, mis aitab juba ligi 30 aastat inimkonna genofondi parandada. on lolle inimesi on maailmas rohkem kui arukaid.  Fakt on seegi, et haruharva peavad inimesed parasjagu sooritatavat tegevust rumalaks. Sellelegi vaatamata on vähegi tervemõistusliku inimese risk lõvi küüniste ja kihvade läbi otsa saada märksa väiksem, kui liiklusõnnetusse sattuda.


Vana isalõvi Nxai pan´il Magadikadi rahvuspargis.
 
Botswanas on mitmeid kurikuulsaid ja eriliste jahikommetega lõvipraide. Tõsi küll – praidid pole igavesed, pigem võib rääkida samade käitumismustrite kordumisest samadel elualadel läbi erinevate lõvipõlvkondade.
 
Okavango delta piirkonnas on kaks kõige kuulsamat Duba tasandikel ja Savutis elavad lõvipraidid. Duba tasandike lõvid on saanud tuntuks sellega, et nad toituvad peamiselt kahvripühvlitest, võivad saagijahil minna kassidele mitteomasel kombel vette ning peavad sageli jahti päise päeva ajal (tavaliselt kütivad lõvid hämaras või öösiti). Kahvripühvel on lõvidele küll ihaldusväärne suutäis, kuid pühvlite küttimine on ka loomade kuninga jaoks eluohtlik. Pühvlitega tuleb toime vaid tugev ja jahivõtteid täiuseni valdav lõvipraid. Kui lõvide puhul tavaliselt isasloomad jahist eriti osa ei võta ja ilmuvad kohale ainult saagi jagamise ajaks siis pühvlijaht nõuab ka isalõvide panust.

Savuti praid on aga olnud veelgi ambitsioonikam – need lõvid võtavad rajalt maha ka elevante. Mõistagi on täiskasvanud elevant lõvi jaoks liiga suur tükk looma. Kuid kuival aastaajal võib Savuti jääda veevaeseks ja kõik väiksemad loomad rändavad sinna, kus janu kustutada on kergem. Lõvipraididel on aga küllaltki kindlad territooriumid, nemad jäävad paigale ka siis kui saakloomi on vähe. Ainult elevandid tulevad Savuti jõe veeaukudele jooma kaugelt Kalahari kõrbe avarustest. Nende seas on ka palju kurnatud noorloomi. Savuti lõvipraidid on suured ja lõvid valdavad elevandijahi strateegiat ja taktikat. Peamiselt peetakse elevantidele jahti öösiti, sest londiliste öine nägemine jääb lõvide omale tunduvalt alla.

 
Vana, kulunud hammastega emalõvi, kelle silmi katab kae. Vaatamata sellele on ta priske ja elujõuline. Tapetud elevandist jagub ka praidi seenioridele. Mujal sellised loomad naljalt välja ei vea.

 

Kommenteeri