Kuresoo





Kes kus elab, kes kellega käib, kes keda sööb?
Blogi autor: Rein Kuresoo

 

Atom RSS
Kuvatakse postitused sildiga: "kes kus elab" (Loobu sildi valikust)

Hiiumaa laidudel pesitseb urvalind

Mädakuu viienda päeva hommikul, päikesetõusu ajal hakkas Saarnakil üksik lammas meie telgi taga määgima. Nii lolli häälega lammast ei olnud ma oma elus veel kuulnud ja määgimisel ei paistnud olevat mingit mõtet, mitte vähematki kommunikatiivset funktsiooni. Uni oli rikutud, ajasin riided selga, võtsin fotoka ja kadusin vandudes kadakate vahele. Kui olin näinud, mis seal näha oli, oskasin täpselt tõlkida, mida lammas oli öelnud: „Mul on tõesti piinlik, et pean teid nii vara äratama, aga kadakate vahel on üks urvalinnu pesakond. Teadupoolest on urvalinnu pesitsemisest Eestis kindlaid tõendeid ainult 2008. aastast Saaremaalt. Ka Hiiumaa laidudelt on Aivar Leito pesitsevat urvalindu hoolega otsinud, aga saanud kirja ainult kaks pesitsuskahtlust. Ma veelkord väga vabandan“.

 

Lamba jutu peale jääb ainult lisada mõned fotod, mis küll kvaliteedilt ei hiilga, aga tõendavad, et loom ei ajanud tühja lora.  
 
 

 

Pildile jäi emaslind ja üks poeg. Poegi oli kokku kolm, isaslindu ei õnnestunud näha.

 

Kommenteeri

Rähnid ehitavad pesi

Niipea kui päevased temperatuurid üle nulli tõusid, leevenesid veidi rähnide kannatused: nad ei pea enam kogu aeg päid vastu külmast kõlisevaid puid peksma – lõunatundidel võib puutüvi juba üsna soojaks minna. Nüüd saavad nad eluga edasi minna. Rähnid, kes on metsas peamised kinnisvaraarendajad, võiksid ju mõnel kevadel lipsusõlme lõdvaks lasta, trummi põristada ja tagumikku hööritada. Aga ei, pilgust eelmise aasta pesale piisab, et tõdeda - tuleb ikka uus tare üles raiuda. Vana pesa pole enam päris hügieeniline ega ohutu. Kui sobivaid puid pole metsas palju saadaval, võib rähnipaar teha pesa puusse, kus ta on kord juba pesitsenud, aga enamasti valitakse ikkka uus koht. Musträhnil on selleks üks väga oluline põhjus.

 

 

Musträhn takseerib oma vana pesaõõnsust. Musträhni pesade lennuava on ovaalne. Ava  alaosa on nikerdatud väikese nurga all, et vihmavesi väljapoole nõrguks.

 

Kui maailm oleks õiglane, tuleks kõigil laanekakkudel, õõnetuvidel, sõtkastel, oravatel ja nugistel rivistuda ja teha musträhni ees, kelle vanu kodusid nad kasutavad, sügav kummardus. Aga neid vennikesi tundes võin öelda – tänamatus on parim, mis neil ehitusmeistrile pakkuda on. Sündinud murdja - laanekaku lähedus võib musträhnile veidi ohtlik olla. Aga tõsiselt tuleb musträhnil ja kõigil teistel lindudel ja imetajatel, kes musträhni pesaõõnsusi hõivavad, karta metsnugist. Kes võtab vaevaks talvisel lumel nugise jäljeridu harutada, võib peagi tõdeda, et need kulgevad sageli maapinnal musträhni pesaõõnuste ja oravapesade juurde. Ilmselt on nugisel kõik tema territooriumil paiknevad õõnsused, urud ja oravapesad kaardistatud ja vähemalt talvisel ajal kontrollitakse need teatud ajavahemike tagant ikka ja jälle üle. Pesitsusajal võib siiski hiirte ja linnupoegade rohkus nugise tähelepanu kõrvale juhtida ja rähniõõne asukale pesitsusrahu pakkuda. Rängemalt näib metsnugiste praeguse suure arvukuse käes kannatavat laanekakk, kes ka talvel puuõõnes kükitab. Kui musträhn kevadel uue pesaõõnsuse meisterdab, kulub veidi aega, enne kui nugis selle oma kaardile jõuab kanda ja tavaliselt õnnestub selle aja sees pojad üles kasvatada. Suhteliselt sageli teeb musträhn pesa suurtele raielankidele jäetud seemnemändide sisse – ilmselt seetõttu, et nugised kolavad lankidel harvem.

Musträhn ja suur-kirjurähn on ainsad meie rähnidest, kes võivad pesa raiuda ka täiesti tervesse puusse, teised rähnid otsivad ikka pehastunud kohti ning pesa ehitamine kulgeb ka selle võrra jõudsamalt. Musträhnil kulub pesa õõnestamiseks neli nädalat, tamme-kirjurähn võiks hakkama saada kahe nädalaga.

 

 

Tamme-kirjurähn alustas pesa ehitamist aprilli esimestel päevadel. Väikese nokaga rähn ei jaksaks õõnestada tervet tammepuud, pesa tehakse alati tüve pehastunud osasse.

Kommenteeri

Kurekellukatäks

Kui põllumees ei suhtu täie tõsidusega oma põllule sugenenud kurekellukasse ja piirdub lihtsa mullaharimisega, ajab kellukas end risoomidega laiali. Siis ei jää üle muud, kui imestada, et küll on ilus umbrohi. Veel ilusam on.kui sellisel põllul otsustab pesitseda kadakatäks. Eriti ilus on, kui pildistada kellukaõitel istuvat kadakatäksi läbi sinistest õitest õhtuvalguses moodustunud filtri. 
 

Kunagi üht linnukursust andes valisin pildid õppurite suureks heameeleks nii, et kadakatäks istus kadakaoksal ja kivitäks kivil. Ka eksamipiltidel oli üheks tegelaseks kadakatäks, aga vaid vähesed suutsid teda sealt ära tunda - täks ei istunudki sedapuhku kadakal vaid hoopis postil. Jorge Luis Borgese kõikemäletav Funes nimetanukski ilmselt aiapostil istuva täksi postitäksiks, integreerides nimesse veel ka aja- ja kohamõõtme. See kadakatäks võiks olla niisiis umbes „Suur-Konguta Higgsi bosoni avastamise aasta seitsmevennapäeva õhtupooliku kurekellukatäks“. Olgu kohe öeldud, et linnueksamil sellise vastusega punkti kirja ei saaks.

 

Kommenteeri