Kuresoo





Kes kus elab, kes kellega käib, kes keda sööb?
Blogi autor: Rein Kuresoo

 

Atom RSS
Kuvatakse postitused sildiga: "kes kellega käib" (Loobu sildi valikust)

Surud varasuvistel õitel

Juuni alguses puhkeb valgesse õhtukleiti lõhnav kuslapuu. Temast saab varasuviste ööliblikaballide heldeim võõrustaja. Õhtuhämaruse saabudes saadab kuslapuu laiali vastupandamatult lõhnastatud peokutse. Kõige varem, päikese loojudes, tulevad visiidile vöödilise tagakehaga madara-vöötsurud, kel on au suruda esimestena oma imilondid õiekarikates peituva joovastava nektarini. End oma varase tõusmisega vabandades lahkuvad vöötsurud niisama ootamatult, kui nad saabusid. Alles seejärel tulvavad ballile hilised seltskonnalõvid - esmalt veidi kasvatamatult rüselevad väike-punasurud, kes peavad aga kohe tõdema, et nad on sattunud rebasteks kure võõruspeole. Pärast seda, kui väike-punasurud on läinud end lohutama võhumõõkade, rododendronite ja veigelate õitele, saabuvad märksa kombekamad suur-punasurud. Peoliste seas võib näha ka mõnd pruuni männisuru ning üksikuid suuri ja salapäraseid sirelisurusid. Mõned suruliigid, näiteks haava-ja silmiksurud, lükkavad kuslapuu kutse tagasi, nende valmikuelu möödub paastudes. Jõuline lend ja öine jahedus nõuavad liblikailt palju energiat (selleks, et õhtujaheduses lendu tõusta, peavad ööiblikad kõigepealt kiiresti tiibu väristades oma rindkere soojaks kütma). Seetõttu kasutavad nad meelsasti juhust lõhnavatelt õitelt nektari tankimiseks ega lase end isegi taskulambivalgusest eriti segada. Suurtest liblikatest kubisev hõngav põõsas elamust, mida et saa just igalt ballilt. Kui tuli kustutada, on kuulda suurte liblikate tiivavurinat, mis loob kuslapuult lendu uha uusi ja uusi magusalt lõhnavaid tundepahvakuid.

Suur-punasuru kuslapuul

Surud tolmeldavad õisi, mil on pikk õieputk või kannus. Charles Darwin, kelle üheks oluliseks uurimisteemaks oli ka taimede putuktolmlemine, sai 1862 aastal Madagaskarilt näidise orhideeliigist Angraecum sesquipedale, mille õiekannus oli 20-35 sentimeetri pikkune, ja oli hämmastunud – polnud teada, millisel putukal võiks olla nii pikk imilont, mis ulatuks sellise õie kannuse põhjani. Oma samal aastal ilmunud raamatus „Orhideede tolmlemine“ ennustas ta sellise putuka olemasolu.

Mõned aastad hiljem avaldas Alfred Russel Wallace artikli, milles ta toetas Darvini hüpoteesi, märkides, et Aafrika mandril elaval surul Xantophan (Macrosila) morganii on vajaliku pikkusega instrument olemas. Wallace kirjutas: „Võib vabalt ennustada, et samalaadne suruliik elab ka Madagaskaril ja seda saart külastavad naturalistid võiksid seda sealt otsida sama kindlusega nagu astronoomid otsisid planeet Neptuuni – kindlasti on nad otsingutes sama edukad.

Sobiva pikkusega imilondiga suru avastati Madagaskarilt 1903. aastal ja ta sai nimeks Xanthopan morganii praedicta (praedicta tähendab ette ennustatut). Tõsi küll, hiljem leiti, et tegemist ei ole eraldi alamliigiga – Madagaskaril elab suruliik, kes ei erine millegi poolest oma sugulastest Mustal Mandril.

Suur-punasuru imeb lõhnava kuslapuu õiest nektarit. Selleks, et liblika pikk imilont niisama pika õiekarika põhja ulatuks, peab punasuru oma pea õie sisse torkama. Tema alakeha hõõrdub sel ajal vastu emakat ja tolmukaid.

 

 Männisuru kuslapuul

 

Väike-punasuru askeldab siberi võhumõõga õitel. Kuslapuusse nad ei puutunudki - ilmselt on lont liiga lühike. Ikkagi Small Elephant Moth

Kommenteeri

Käblik - legend ja lind

Iga rahvus mäletab ajaloo suuri sündmusi isemoodi. Kuulsa lindude ja loomade sõja on eestlaste jaoks interpreteerinud Ernst Peterson-Särgava. Tema ajalookäsitluse kohaselt tahtnud karu tapetud põdravasikat risuhunnikusse peita, seal aga olnud risulinnukese (käbliku) pesa. Linnuke palunud karu, et ta peidaks oma saagi teise hunniku alla ega lõhuks ta pesa. "Vait!" kisendanud vihane karu, "ei sinust, su sugulastest ega kõigist lindudest ole pisematki kasu. Kärbsepüüdjad, sääsesööjad, parmupiinajad olete kõik!" Uuemal ajal on arvatud, et karu võis kasutada ka väljendeid „integrast“ ja „liberast“.

Karu mõuramist olevat kuulnud öökull ja kaaren, öökullile läinud karu jutt otse südamesse. "Ohoo!" hüüdnud ta "Ohoo! Ohoo! Või meist pole kasu!" Kaaren olla aga kisendanud, et vana karu on krants. Ka rebane, määr, ilves ja tõhk olid riidu kuulnud, ligi kogunenud ja omakorda suleliste-poolse solvangu fikseerinud. Aga ka vares, rähn, peoleo ja kotkas seisnud ümberringi puude otsas ja kuulanud pealt. Pole teada, kas lindude vahel oli sõlmitud ka kollektiivkaitse leping, veel vähem sellest, kas selles sisaldus artikkel, mille kohaselt ühe liikme ründamist oleks käsitletud kallaletungina kogu alliansi vastu. Igatahes olnud vares see, kes neljajalgsetele sõja kuulutas. "Oli ikka natuke ettevaatamatu tegu," arvas kurg tagantjärele, "et kohe varesele järele karjusime. Ega nende meeste vastu palju saa, - need on õppinud kiskuma!"

 

Meokas oli aga kunagi päästnud vette kukkunud mesilinnu elu ja kutsus nüüd viimase sõjaliseks nõuandjaks. Samal ajal tuli kägu luureandmetega, et rebane kavatseb sõja ajal künka otsas vägede liikumist vaadelda ja juhul, kui asjad täbaraks kisuvad, sellest oma saba langetamisega märku anda. Karu nimetamine olevat ka mesilinnu piisavalt vihaseks ajanud ja ta lubanud hoolitseda selle eest, et sõda võidetakse.

 

Sõja edasine käik on lühidalt ja ilmekalt kirjas ka Vändra kandist 1989. aastal ülestähendatud loos, tõsi küll, mesilinnu asemel tegutseb selles jutus vapsikas:„Enne poolt pääva jõudis risulind oma seltsiga võedulatsile. Kõik nel'lajalgsed ollid juba valmis akkameseks. Rebane seisis eemal mäe arjal, saba püsti. "Ma lähän kihutan ta mäe otsast maha," ütles vapsikas, "sõniks jäege kõik paegale." Selle peale lindas ta rebase sel'la taha ja püstis talle oma nõelaga valusaste saba ala. Viuhti, tõmmas rebane oma saba reede vahele ja joosis valukisaga metsa. Seda nähes kohkusid kõik nel'lajalgsed ära ja igaüks katsus, et punuma sai. Nõnda langes võit täieste risulinnu poole.“

 

 

Hoopis teistmoodi on lindude ja loomade sõja põhjuseid näinud vennad Grimmid. Nende versiooni kohaselt olevat käblik lindude kuningas (saksa Zaunkönig on sõnasõnalises tõlkes „tarakuningas“). Kord saanud metsas kokku hunt ja karu ning karu olevat avaldanud soovi näha kuninga paleed. Hunt juhatanud karu käbliku pesani, aga keelanud enne vaadata, kui kuninganna kodus on. Peagi tulnud kuninganna, ussike nokas, ning tema järel ka vana kuningas ise. Aga käblikud on nõnda kiired, et karu ei saanud arugi, kui kõrgeaulistel olid juba pojad toidetud ja kuninglik paar taas metsarägastikus askeldamas. Küll püüdnud hunt karu veelkord tagasi hoida, aga see polnud enam läbenud ja pistnud koonu käbliku pessa. Seal nägi ta viit-kuut abitut ja paljast linnupoega. „See pole kuninga palee, vaid armetu hurtsik!“ nurises karu, „Need pole kõrgest soost lapsed, vaid mingid murjanid!“ Kui vanad käblikud taas tagasi tulid, kaebasid linnupojad neile kõik nuttes ära. „Kui me ei saa satisfikatsiooni, ei võta me kärbse koibagi nokka. Pigem sureme nälga, kui talume mingi metsaoti alandusi“. Kuninglik paar vihastas koledal kombel - nad lendasid karu koopasse ja kuningas teatas, et, solvang läheb karule kalliks maksma ja puhkeb verine sõda („das wollen wir in einem blutigen Krieg ausmachen“). Lindude ja loomade sõja edasise käigu osas on Eesti ja Saksa allikad üsna sarnased. Vendade Grimmide versioonis tuleb karul siiski veel käbliku lastelt vabandust paluda. Pärast seda istutakse maha, süüakse, juuakse ja lustitakse koos poole ööni.

 

 

Lindude kuningaks kuulutas aga käbliku Plutarchose arvates Aisopos. Kui linnud tahtsid endi seast kuningat valida, otsustasid nad, et seda tiitlit on väärt kandma see, kes suudab lennata teistest kõrgemale. Kotkas tõusis pilvede alla, kui ta väsis, puges ta sulgesse peitunud käblik välja ja lõi kotka kõrgusrekordi mängleva kergusega.

 

Keldi druiidid pidasid käblikut samuti kuninglikuks linnuks, kelle laulu, käitumise ja isegi lennusuuna järgi ennustati tulevikku. Käbliku tapmist peeti suureks patuks. Kristlus suhtus aga käblikusse skeptiliselt, sest selle linnu vali hoiatushüüd olevat kunagi ära andnud esimese kristliku märtri püha Stephanose. Tema mälestuspäeval 26. detsembril peetakse paradoksaalsel kombel eelkõige Iirimaal käblikule rituaalset jahti. Varasematel aegadel käblik tapeti sel päeval ning kinnitati kaunistatud teiba otsa, millega külas ringi käidi. Tänapäeval toimetatakse kogu rituaali algusest lõpuni käbliku kujukesega.

Käbliku eluviisiiski on jooni, mis ei käi kristlike väärtustega päris kokku. Nimelt on käblik üks tüüpilisemaid mitmenaisepidajaid meie värvuliste seas. Isaskäblik saabub kevadel tunduvalt varem kui emaslinnud ja hõlvab oma valju lauluga küllaltki suure territooriumi. Sinna ehitab ta mitmeid mängupesi, mille saabuvad emaskäblikud kas ära põlgavad või omaks võtavad. Nii on käbliku puhul täitsa tavaline taks kaks-kolm naist, võimekamatel lindudel muidugi veelgi rohkem.

Käbliku kogu olemus näib olevat nii märgitiine, et Valdur Mikita raamatu „Lingvistiline mets“ järjeks võiks vabalt olla „Semiootiline käblik“, üks selletaoline on tegelikult juba kirjutatud. Enamus inimestest pole käblikut kunagi näinudki. Nende jaoks pole teda lihtsalt olemas. Aga käblikud on juba kohal ning metsad rõkkavad nende kõlavast laulust. Loodame, et see kevad tuleb rahulik ning loomade ja lindude konflikt ei eskaleeru.

 

 

Kommenteeri

Lapsuliblikas on meie kõige pikaealisem liblikas

Inglased arvavad, et liblika inglisekeelne nimi butterfly võib-olla pärit lapsuliblikalt (praegu brimstone). Päris kindlad nad selles ei ole, sest keskaegse müüdi järgi võisid nõiad end muuta liblikateks, et käia võid varastamas – mõnd liiki liblikad keerlevat meelsasti koorepüttide ja võikirnade ümber (sellest ka saksakeelne liblika nimi schmetterling – sõna Schmetten oli ülemsaksi keelde laenatud slaavi smetana´st, sarnase päritoluga sõnad olid ka keskülemsaksi Molkendiep /piimavaras/ ja alamsaksi Botterlicker /võilakkuja/). Lapsuliblikat kutsuti võiliblikaks ka Eestis, alles teaduslikus pruugis kinnistus see ühe ta sugulasliigi ametlikuks nimeks.
 
See, et lapsuliblika nägemine kevadel tähendab kuldset suve, võib vabalt olla ärkamisaegsete näitsikute saksa päritoluga fantaasia. Oli olemas ka uskumus, et kevadel esimesena nähtud lapsuliblikas on endeks saabuvast võirohkusest. Mida etemat saanukski soovida varakevadel, kui nii inimestel kui loomadel toit otsas ja lehmadel piim kinni, kui et saaks olla võis – et võid jaguks pudrule silma, leivakannika peale, tuhlitele, nina otsa ja varvaste vahele. Loode-Eestis ja läänesaartel söödeti esimene kollane liblikas lehmale, et enne ikka täide läheks.
 
 
Lapsuliblika valmikud kooruvad kesksuvel, kuid ei kuluta siis pikalt tiibu, vaid lähevad puhkama. Mida kõledamaks muutuvad ilmad sügisel, seda agaramalt hakkab isane lapsuliblikas ringi lendama – seda muidugi ainult päikesepaistelistel päevadel. Paik, kus lapsuliblikas hilissügisel veel laperdada jaksab, peab olema ümbritsevast keskkonnast soojem, siit kaob ka kevadel lumi kiiremini. Lapsuliblikas magab seal, kuhu ta sügisel kukkus ja isasliblikas kukkus sinna, kuhu päike sügiselgi paistis. Talvituv lapsuliblikas peab vastu ka kuni 20-kraadisele pakasele, kuigi lumevaiba all peaks temperatuur enamasti jääma mõne miinuskraadi juurde. Talvituvate liblikate rakud ei jäätu läbi, suur glütserooli, sorbitooli ja valkude kontsentratsioon hoiab rakumahla antifriisina vedelana ka siis, kui liblikas on väljastpoolt üleni härmas. Nii elab lapsuliblikas nende inimeste unistuste elu, kes loodavad krüoonikast oma elu pikendamiseks abi saada. Seni on alust arvata, et vähemalt kõik siiamaani külmutatud inimesed küll enam kunagi tiibu ei siruta.
 
Selline talvine puhkeseisund ehk diapaus nõuab liblikalt üsna peent füsioloogilist tuuningut. Esimesed lapsuliblikad ärkavad aga niipea, kui päike metsa alla esimesed lumevabad laigud sulatab. Päike soojendab lapsuliblika musta keha ning liblikas kasutab oma sidrunikarva tiibu kliimaseadmena. Kui hoolega ka ei vaataks, on kõik esimesed lendajad sulavõikollased isasliblikad. Soojadel päevadel on nad üllatavalt aktiivsed - neid võib näha üksteist taga ajades kõrgustesse keerlemas ja pajuurbadelt ning paiselehtede õitel nektarit joomas. Üllatav on see seetõttu, et nad ei tohi oma füsioloogilist külmakindlust esimeste soojade ilmadega tehtavate lennusööstidega ära rikkuda – kevad on heitlik aastaaeg ja ees on veel palju külmi päevi ja veelgi külmemaid öid. Lapsuliblikal tuleb ikka ja källe lühemaks või pikemaks ajaks kuluheina tarduda ja taas soojemaid aegu oodata. Ka sorts sulalund või vihma krae vahele ei tee lapsuliblikale midagi – kui vaid päikesekiired ulatuksid teda uuesti soojendama.
 
Margariinikarva emasliblikad, kelle nägemist tõlgendatakse pigem halva endena, ebausklike õnneks veel nina välja ei pista. Emasliblikad ei kangestu sügise viimases päikeselaigus vaid otsivad juba varem talvepuhkuseks varjulise ja niiske paiga. Nii kestab nende uni ka kevadel kauem ja nad ärkavad tavaliselt alles aprilli lõpul või isegi maikuus. Emasliblikad on kohe valmis paarituma ja seda ongi juba paar-kolm nädalat ringi tuuseldanud isased oodanud. Pärast lühikest ühislendu kevadtaeva alla järgneb paaritumine ning juhul, kui kõik kulgeb iidse evolutsioonilise stsenaariumi järgi, ei tohiks ükski emane lapsuliblikas paar tundi pärast ärkamist enam neitsi olla.
 
 
Paaritunud emasliblikas enam uusi suhteid ei otsi lendab hiliseid kosilasi maha raputades veel lehtimata türnpuu või paakspuu oksale. Röövikud on kiire kasvuga ja ka nukkumine ning uue liblika koorumine ei võta kaua aega. Emasliblika ärkamine peab olema ajastatud täpselt, et munad ei jääks liiga kauaks heitlike kevadilmade meelevalda. Viimased talve üleelanud lapsuliblikad lõpetavad oma eluringi jaanipäeva paiku, juba juuli keskel võib näha juba värskete tiibadega noorliblikaid. Ehkki lapsuliblika valmiku tavaline eluiga kestab 11 kuud, on maksimaalseks elueaks registreeritud 13 kuud. Sellest kauem ei ela ühegi meil elava liblikaliigi valmikud.

 

Kommenteeri

Tedrekunni askeldusi

Tedremäng läheb kell pool viis käima nagu käivitusnöörist tõmmatud. Aga selles mängus on kudrutavate tedrekukkede seas ka üks pudrutaja. Õigemini laseb üks kukk kuuldavale sisinaid ja praksatusi nagu vette kukkunud säraküünal. See on tedrekuningas – või vähemalt sellist nime kannab ta eesti folklooris. Ainult et erinevalt paksu tõuraamatuga päriskuningatest on selle poluverniku legitiimsus enam kui kahtlane. Tegu on bastardiga – tedrekuke ja metsisekana sohipojaga. Nagu selliste vennikeste puhul ikka kipub juhtuma, vaevab tedrekuningat identiteedikriis. Kohati tulevad erinevad sättumused talle kasuks – näiteks maitsevad talle ühtviisi hästi nii mõtuse põhitoit - männiokkad kui ka tedre leib - kaseurvad. Armuelus võivad erinevused rikastada, aga siin kehtivad loodusest seatud piirid – lemb, mis ühele tundub hea, võib olla teisele tülgas. Tedrekuningas võib tedremängu sootuks tuksi keerata. Tedrekukkedest tubli kolmandiku raskem mees poksib vales kaalukategoorias. Nii võib tedrekuningas kergesti hõivata tedremängu keskse võitjapositsiooni. Seal trooniva kuke ees lasevad kõik kanad tavaliselt oma tiivad sorgu. Tedrekuninga puhul kipuvad kanad pirtsutama ja tikuvad ikka oma liigikaaslaste juurde. Kunn võib võtta mõne kana väevõimuga. Hormoonidest pakatav Frankenstein on nüüd ilmselt valmis paarituma kasvõi valla maanõuniku või vesioinaga. Kui kanu ei anna ära rääkida, võtab ta ette tedrekuke. Siis käib võitlus juba elu ja surma peale, sest tedrekukk ei ole papist poiss. Kiimaraevus koljat võib tedre punaseid kulme tagudes isegi nii hoogu minna, et rebib oma vastasel pea otsast. Kuigi see on kõige äärmuslikum stsenaarium, kipub selles mängus, kus märatseb tedrekuningas, tetredega minema nii nagu Agatha Christie loos „Kümme väikest neegrit“ . Kes ei saa just otsa, võib verepulmast turvalisema tegevuse valida. Varem arvati, et tedrekuningas ise ei saagi lapsi, aga praeguseks on jõutud järeldusele, et see on põhimõtteliselt siiski võimalik. DNA- uuringutega on selgunud ka see, et on olemas värde, kelle emaks on olnud teder ja isaks metsis.

 

Tundub, et minu nähtud mängus olid ettevõtlikumad kuked aru saanud, et targem on juhmakast eemale hoida. Nii lõi punamust anarhist koos kolme tedrekukest luuseriga tantsu väikesel laval, mis asus põhiareenist veidi eemal. Kanu nende kehkenpükside juurde ei ilmunudki, alles pärast seda, kui hilishommikune päike end kõikematvast udust oli läbi puurinud, lendas kunn kohina ja mühinaga vaatama, mida suurel laval tehakse. Aga seal oli liisk langenud ja armupandid lunastatud, kabujalakesed nokkisid  metssigade küntud kesalt seemneid, kikkad kergitasid pükse ja lendasid sohu kukemarju otsima.

 

 

Joosta tuleb mängus palju ...

 

 

Tedrekukkedele tuleb tuul alla teha

 

 

Välimuselt meenutab tedrekuningas enam metsist kui tetre

 

Kommenteeri

Tihaste gild

Talvel, kui toitu on kesiselt, peab iga liik keskenduma sellele, mida ta kõige paremini oskab. Talvises metsas moodustavad mitut liiki tihased ja kuldpea-pöialpoisid ühiseid toitumissalku, mida ökoloogid nimetavad selles levinud tööjaotuse järgi tihaste gildiks. Vahel ühinevad tihaste gildiga ka porr, puukoristaja ja kuldpea-pöialpoiss. Mõnikord seltsib tihastega väike-kirjurähn, gild ise aga koguneb teinekord suur-kirjurähni ümber, kes käbisid lüdides osa seemneid maha pudistab. Linnud hoiavad kokku eelkõige turvalisuse nimel – mida rohkem on parves silmapaare, seda kergem on märgata värbkakku, raudkulli, nugist või teisi võimalikke vaenlasi. Erinevate tihaseliikide kutse- ja hoiatushüüud on küllaltki sarnased ning tunduvad olevat köigile mõistetavad.

 

 

Tutt-tihane

 

Okasmetsade tihasegildides kohtab harva rasvatihaseid - nemad hoiduvad talvel enam talude ja külade ligi. Tüüpilised okasmetsade tihaseliigid on kõik rasvatihastest veidi väiksemad ning saavad peenematel okstel turnimisega paremini hakkama. Musta mütsi ja kurgualusega põhjatihased, kes on äravahetamíseni sarnased teise tavalise tihaseliigi, sootihasega, hoiduvad okste keskosade poole; tutt-tihased askeldavad okste tüvelähedastel osadel ja ka maapinnal, valge kuklalaiguga musttihased inspekteerivad koos kuldpea-pöialpoistega läbi puude ladvad ning oksatipud, puukoristaja töötab läbi puukoore praod ja porr käib oma kõvera nokaga üle koore peenimadki pilud.  

 

 

 

 Porr saab koorepragudest kätte pisimadki massakad

 

 Mõnikord seltsib gildiga ka väike-kirjurähn.

 

Kommenteeri

Seltsivad tindikud sõbrunesid roostes naelaga

Seltsiv tindik ( Coprinellus disseminatus) on kindlasti üks meie fotogeensemaid seeni. Kuid lisaks heale väljanägemisele näib neil olevat ka kuldne iseloom. Pildil on nad sõbraks võtnud roostetanud naela, kes on aastakümneid üksi palkseinas konutanud. Lisaks neile on pildil teisigi elusolendeid - näiteks keldrivamm ja pleurokokk, aga seltskonna mõttes ei ole neist ilmselt eriti asja.

Kommentaarid (1)