Kuresoo





Kes kus elab, kes kellega käib, kes keda sööb?
Blogi autor: Rein Kuresoo

 

Atom RSS
Kuvatakse postitused sildiga: "kes keda sööb" (Loobu sildi valikust)

Siidisabad kindrali sahvris

Vene selektsionäär Ivan Mitšurin kuulub kahtlemata tänapäevaste GMO-de loojate eelkäijate hulka. Juba tema eluajal pidasid usufundamentalistid teadlaste ja sordiaretajate loodud liikidevahelisi hübriide Frankensteini koletisteks. Üks paljudest Mišurini loodud värdolenditest oli hariliku pihlaka ja vereva viirpuu hübriid - viirpihlakas, mis kasvab ka paljudes tänapäeva Eesti aedades. Viirpihlaka „Granatnaja“ marjad on suuremad, magusamad ja mahlakamad kui harilikul pihlakal ja need, kes köögiaurudega sina peal, oskavad neist kulinaarseid imesid välja võluda.
 
Jumala ja Rjazani kubermangu poja looming – viir- ja harilik pihlakas, kasvavad mu naabri aias kaelakuti koos. Võin oma töölaua tagant tõusmata kinnitada, et linnud näivad looduse ümberkujundaja patuviljadele eelistavat taevase habemiku loodut. On selge, et oranžpunased pihlakobarad torkavad lindudele paremini silma kui viirpihlaka tumepurpursed marjad. Tavaliselt süüakse nad juba sügisel ära, viirpihlakat siis linnud eriti ei puutu. Ehki linnud neelavad marju alla tervelt, on sellises valikujärjekorras kindlasti oma osa ka maitsmismeelel – kuidas muidu seletada seda, et musta aroonia marjad lähevad tavaliselt kaubaks juba enne seda, kui ise korviga arooniapõõsaste juurde jõuad. Lindude maitseelistuste kohta on eksperimenti korraldamata siiski raske midagi tähendusrikast öelda. Ja lindude maitsmismeel ongi suhteliselt väheuuritud teema. Alles 1974. aastal tuli Herman Berkhoudt Leideni ülikoolist teadusavalikkuse ette leiuga, et sinikael-partidel näiteks on maitsepungakesi nii noka tipul, neelus kui ka keelel. Seni oligi neid (vähemalt inglisekeelses) teadusilmas otsitud ja leitud ainult lindude keelelt.
 
Viimase sügise pihlakasaak oli külluslik. Vanarahva uskumuste kohaselt tähendab see, et puhkeb sõda. Kui vanarahvas oleks bingo lotot mänginud, poleks ta küll pidanud peeruvalgel aganaleiba sööma. Sõda ei jäänud tulemata: viinakuul saabusid kohale tiivuliste rügemendid ja mingil määral löödi lahinguidki. Terve sügise ja sooja aastalõpu rabistasid hallrästaparved pihlapuudel, alles jäine jaanuar surus suurema osa rästastest lõuna poole. Üksikud söakamad linnud jäid talve trotsima, kuid seltsielule tuli nüüd järsk lõpp. Igal kohale jäänud rästal on nüüd oma isiklik ressurss, mida ta kiivalt nii liigikaaslaste kui ka teiste tiivuliste hulguste eest kaitseb. Kobaratest nõretaval viirpihlakal võttis püsiva vahiposti sisse sõjaväelise olekuga hallrästas, kes oma kombe tõttu pidevalt sabaga nõksutades valveseisangut ja vasakule vaatu harjutada ning altkulmu silmavaate ja nurgelise kõnepruugi poolest meenutas kindral Ants Laaneotsa. Mu naabri pihlakad hõivanud kindral peksis marjapuult järjekindlalt minema kaht naabruses talvituvat hallrästast, kes pidid omakorda kompostihunnikute ja mädanenud õunte pärast maid ja puid jagama. Ühel neist ei olnud kaks nokapoolt päris kohakuti, tema nimetasin ma Viltulõuaks. Musträstad, kes samuti lähikonnas asjatasid, said aga Laaneotsalt koguni nii kõvasti kitli peale, et kadusid kuhugi sinavate metsade taha.
 
 
 
Ühel külmal talvepäeval kostis pihlapuult lõbusat tilinat, mis summutas hallrästa käredad räksatused. Laaneotsa sahvri olid vallutanud lapulised kaugelt põhjast – siidisabad, kes siiasamasse ka oma mustlaslaagri lahti lõid. Sel boheemlikul ja värvikal seltskonnal polnud sooja ega külma asjaõigusest, säästvast arengust ega ülepea maailmas kehtivast korrast. Tõsiasi, mida nad aga ignoreerida ei saanud, oli Laaneotsa väsimatu heidutusvõimekus. Hommikust õhtuni ajas Ants siidisabasid mööda pihlkavõra taga. Siidisabadele näis lühiajaline põgenemine olevat päris põnev ajaviide, mis ei lasknud söömisorgial liiga üksluiseks muutuda. Sel ajal, kui paar-kolm siidisaba pihlakavõras asukohta vahetasid, said ülejäänud rahulikult söömaaega nautida. Kindral Laaneotsale oli see aga täiskohaga sõda, mida pealegi tuli pidada viieteistkraadises pakases. Hallrästa sadakond grammi kehakaalu siidisaba kuuekümne vastu, tema teravam nokk ja agressiivsem loomus olid iga üksiku siidisaba jaoks täiesti veenvad argumendid, ainult et siidisabasid oli ligi viiskümmend. Juba keskpäevaks oli kindral silmnähtavalt väsinud – ta lõõtsutas ja värises vaheldumisi. Siis kui siidisabad tegid õgimises väikese pausi, et marjad saaksid maos sulada ja kehatemeratuur taas normaalseks tõuseks, püüdis Ants päästa, mis päästa annab ja neelas uue kamalutäie jäiseid marju, kuni need ei tahtnud enam külmunud kõrist alla minna. Siis hakkas kogu tingel-tangel uuesti pihta.
 
 
 
Siidisabadel oli suurte külmunud marjade neelamisega samuti raskusi. Nii nagu enamikul lindudel, on ka siidisaba keelel kaks tahapoole suunatud kida. Nendega saab ta suutäit paremini kinni hoida ja neelu suunata. Kui keel külmast kangeks muutub, hakkab toit nokas ringi käima ega lähe enam alla. Siidisabad üritasid marju paremini nokka saada neid õhku visates ja taas kinni püüdes. Aga külmast kohmetu suuvärk ei ole žongleerimises enam kuigi osav – suur osa kobarast haaratud marjadest kukkus lihtsalt maha.
 
 
 
 
 
 
 
 
Sel ajal kui mõlemad vaenupooled olid kimpus omaenda probleemidega, sekkus lahingusse Viltulõug. Ent ta ei rünnanud siidisabasid; sihikul oli tema pearivaal – kindral Laaneots. Esialgu ei valmistanud Viltulõua tõrjumine Antsule suuri raskusi, aga tema ülemvõim lagunes tundide ja päevadega üha enam.
 
Neljandal päeva hommikul, kui päike (seesama, mis valgustas kunagi ka Austerlitzi lahingustseeni) läbi hommikupilvede tungis ja lahinguväljale valgust heitis, veretas lumi lindude väljaheidetest. Punaste laikude juures askeldasid tihased, otsides siidisabade roojast viirpihlaka seemneid. Siidisabad olid läinud, kadunud oli ka kindral Laaneots, üksnes Viltulõug istus võidukalt viirpihlaka võras, harjutades vaheldumisi valvelseisangut ja vasakule ning paremale vaatu.
 
 
 

 

Kommenteeri

See kevad saabub teisiti

Särasilmne rohukonn istub palja tagumikuga külmal jääl ja püüab aru saada, mis nädalapäev täna on, mis maailmas toimub ja mida ta oma elus valesti võis teha. Kõigusoojase looma peaks olema äratanud vee soojenemine, aga tundub, et pigem on tal une ära ajanud hapnikupuudus. Põllult kraavi valguvates vetes on pika päeva ja ereda päikese tõttu hakanud massiliselt vohama kerasviburlased ja teised vetikad. Jääkaane alla sattudes hakkavad nad hapniku tootmise asemel seda tarbima.  Kui nii juhtub, hakkab konn oma viimaseid glükogeenivarusid anaeroobselt lagundama. Aga sellisel juhul muudab kudedes tekkiv piimhape konna olemise tõsiselt hapuks ja vaevades loom ronib õhuvanne võtma. Vaatamata sellele, et konnad on põhjamudas talvitudes tuuninud oma muna- ja seemnerakke sellise arvestusega, et kohe kevadel ärgates kudemiseks valmis olla, vajavad nad vägevate pulmade mahapidamiseks siiski veidi rohkem sooja. Kahepaiksete elu olulised sündmused sõltuvad sarnaselt taimede arengule keskkonna aktiivsete temperatuuride summast. Ehk lihtsamalt - selleks, et konn munele hakkaks, tuleks ta solaariumi viia ja vesi kraavis paar kraadi soojemaks keerata. Kudeda veel ei saa, süüa pole ka midagi. Mida teha?

 

 

Tegelikult on sellele probleemile lahendus -  konn pole oma murega üksi. Justnagu lastelaulus, kõnnib eemal kurg, täpsemalt – valge toonekurg. Kõht on Aafrika-safarilt naasnud ja pikast teekonnast räsitud linnul tõepoolest tühi, süüa pole aga eriti midagi. On ainult hea, kui need kaks näljast kokku juhtuvad – vähemalt üks neist saab siis täna päästetud. Kui aga teie naabrusse saabunud kurepaar näljasena norutama peaks, oskte neile värsket räime!

 

 

Kodumaile jõudnud linavästrikud vibutavad oma händu jõgede jääservadel või maanteede ääres paljaks sulanud aladel. Neil näib veidi rohkem õnne olevat kui toonekurgedel – kevadveed toovad peidikutest välja ka hulgaliselt selgrootuid.  

 

 

 

Kommenteeri

Kui musträhn käib jala

Kevad on kusagile sinavate metsade taha kinni jäänud. Sellele vaatamata teeb päike ikka vääramatult oma igapäevast tööd - ilma erilise innuta, aga see-eest soome snaipri täpsusega. Anna päikesele ainult tume punkt kätte - päev hakkab kohe kütma. Päike võtab lahti tapumalkade ja puude jalad, kütab soojaks puutüvede lõunaküljed ja keevitab iga valgele vaibale langenud pudeme lumikattest läbi.

 

Puude jalamil ärkavad massakad ja poevad magamiskottidest välja – nad sirutavad koibi, maigutavad suid, hõõruvad silmi, kratsivad tagumikku ja tulevad siis piiluma, mida imet ilma peal näha antakse. Aga ega erilist imet siin praegu näidatagi, ainult uhkes jaamaülema mundris musträhn on neid juba oodanud ja krapsab puu võralt maha. Üldiselt ei ole rähn see mees, kes metsa all jalutamas käiks, musträhn ja roherähn teevad seda siiski (tõsi küll, roherähni jalutamised Eestis on ka enam-vähem jalutatud). Musträhn sööb maas meeleldi puude jalamil ja kändudel toimetavaid hobusipelgaid. Mida sööb see rähn, kes siinsel pildil askeldab? Hobusipelgad ei ole eile sündinud, nemad ei lase ennast päikese esimesest silitusest petta. Nende kättesaamiseks peaks rähn praegu juurekaela suured augud taguma, aga tema tuustib rohkem tüvelähedases samblas ja haarab aeg-ajalt kellegi puutüvelt. Kui must lind on oma töö teinud, lendab ta kilgates metsa. Siis saan ka mina vaadata, kas midagi söödavat on puu jalale alles jäänud. Männi arvukaimad kahjurid on männivaablane ja võrgendivaablane, mõnede liikide vastsed kobivad talveks männi tüve mööda alla, varakevadel kooruvad nukust uued valmikud. Aga minu silm ei seleta sambla sees midagi, ega mul lugemisprille ka kaasas pole. Kui aga vaadata musträhnile otse silma, siis selgub mõndagi huvitavat – ümmarguse pupilli asemel on tal ovaalne, aga mõnikord ka pirnikujuline pupill – justnagu oleksid rähnil veidike nihkes kontaktläätsed. Kui kreatsionistid ka sellest faktist teada saaksid, oleks neil lisaks rähni keele ehitusele veel üks trump darvinistide vastu. Üks käik metsa – palju küsimusi, vähe vastuseid. Aga nii see kord rähnidega juba on.

 

 

 

Kommenteeri

Angry birds

Siidisabade elu külmal kevadtalvel ei ole meelakkumine. Kõik marjad on peaaegu viimseni ära söödud, vaid siin-seal leidub veel üksikutel lodjapuudel kobaraid ja tuhkpuul tohletanud marju. Lodjapuu marjad on pärast suuri külmi muutunud magusaks ja nii mõnigi kunksmoor oskab neist maitsvat ja tervistavat keedist vaaritada. Tee lodjapuumoosiga aitab isegi külmetuse ja palaviku vastu. Aga tooretel marjadel on üks häda – nad on väga vesised ning pakasega muutuvad nad marjajäätiseks. Selliseid jääpalle tuleb siidisabadel ka suure pakasega peotäite kaupa alla neelata – päevas umbes linnu enda kehakaalu jagu. Võite ise järele proovida, mis tunne tabab teid – 20° kraadise külmaga, kui kihutate ühe jutiga makku paar kilo marjajäätist. Igatahes võtavad siidisabad pärast seda  vihaste lindude ilme ja värisevad nagu tahaks nad kohe-kohe lõhkeda. Kui nad noka avavad, tõuseb sealt ilmaruumi auru ja jääkristallide tilinat.


T.H. Ilves olla arvanud, et eestlased peaksid saama hakkama millegi palju paremaga kui „Angry birds“. Arvestades sellega, et eestlasi peetakse üha sagedamini ohustatud liigiks, peaksime rohkem mõtlema eugeenikale. GME- geenmuundatud eestlane, võiks esindada parimaid geene, mis loomariigis saadaval. Siidisabalt võiks GME-le siirdada külmataluvuse geenid. Veelgi tarvilikum oleks eestlasele siidisaba võime kiiresti alkoholi lagundada – see tähendaks siis nii alkoholi dehürogenaasi kui ka atseetaldehüüdi oksüdaasi laenamist. Ja lõpuks võiks GME-d kaunistada üks uhke tutt peas.

 

Kommenteeri

Sinikaelad söövad konni

Sai ei ole inimesele päris paslik söök, teeb lolliks. Loll pakub talvel saia pardilegi ja part usub, ootab uut annust ning jääb samuti lolliks. Kui sinikael on talv läbi saia söönud, siis on ta magu magu nagu Victoria Beckhami keskmine sõrm. Mida siis pardil peale saia veel võtta on – kõigil vähestel vabaveelaikudel on kogu muda läbi sõelutud. Sügavamal mudas on konnad. Et sinikael suuri konni sööks, kõlab sama uskumatult nagu see, et Tarja Halonen võiks olla seksisümbol. Aga mis sa hädaga teed, tsöliaakia all kannatav part sööks nüüd sealiha ja kanamunegi. Selleks, et konni kätte saada, tuleb ujupardil hakata sukelpardiks. Konna neelamine võtab oma veerand tundi, sest konn, va reo, ajab sõrad vastu. Valgunälja leevendamiseks tuleb neelata kaks konna päevas. Kui inimene tahaks millegi samaväärsega hakkama saada, peaks ta päevas kaks noort kassi elusalt alla neelama.
 
 
 
 
 

 

Kommenteeri

Küü ja paskrästas

Tõotas tulla kena suvine õhtupoolik - seda ka hallrästaperele, kelle pojad otsustasid pesast just sel pärastlõunal välja hüpata. Lennundusalane kompetentsus puudus neil veel täielikult, aga hallrästa jaoks ei olegi see pesast lahkumiseks kõige kaaluvam argument. Hallrästa lastele on lubatud veidi rohkem kui paljudele leebema loomuga värbudele, sest igaühe, kes julgeb rästapoegadele liiga lähedale tulla, pasandavad vanalinnud armutult täis. Nii tegin ka mina murul hüplevast rästapojast mööda minnes kiiresti ühe pildi, edasi tegime kogu seltskonnaga näo, et me väikest sitaratast ei tunne.

Aga ka rebasekarva küü oli tulnud kiviaia äärde õhtupooliku kenadusest osa saama. Kõigusoojasel rästikul pole sooja ega külma hallrästa täristamisest ega ta roojavalangutest. Kui maailma avastav väike käristi oli jõudnud rästikust kahe vaksa kaugusele, salvas madu ta ära. Maol ei ei tekkinud küsimustki, kas süüa nii suur ohver ära või mitte – muidugi süüa! Ainult, et mõned meie seltskonnast olid kogu juhtunut näinud ja asja liiga lähedalt uudistama läinud. Rästik ei saanud rahulikult oma saaki neelama asuda, vaid püüdis teda eemale lohistada. Lõpuks ei pidanud küü närv vastu, ta jättis saagi sinnapaika ja lipsas kiviaeda varjule.

Kahjuks jäigi teadmata, kas rästik oleks suutnud rästapoja tõepoolest pintslisse pista – pintsli kaliiber tundus pontsaka rästapoja jaoks liiga väike olevat. Aga mine tea - madu ei erine anatoomilistest omadustest just väga palju kondoomist (kui mürgihambad ja asjaolu, et madu on täidetud maomahlaga, välja arvata). Kui aga tõsiselt rääkida, siis seavad neelatava saagi suuruse piiri tõenäoliselt konkreetse maoliigi lõualuude ehitus, kudede venivus ja tõenäoliselt ka see, kas ta on värskelt kestunud või kestumas. Tõenäoliselt ei ole kõik maod näiteks nii võimekad kui munamadu või birma võrkpüüton. Tõsi küll, ka viimase võib ta aplus lõhki ajada.

 Hallrästa poeg, Pilguse, 2011. Foto: Rein Kuresoo

Rästik lohistab hallrästa poega. Pilguse, 2011. Foto: Els de Rue

Kommenteeri

Kes sööb kiritigusid?

Kiritigu on muutunud  viimase paarikümne aasta jooksul  pea kõigi Eesti aiapidajate nuhtluseks. Kui mingi liigi arvukus looduses plahvatuslikult tõuseb, siis võib alati oletada, et tal ei ole tõsiselt võetavaid looduslikke vaenlasi. Kiriteoga see siiski päris nii ei ole - neid söövad rästad (eriti laulurästas), siilid, karihiired ja, nagu pildilt näha, ka närilised. Täiskasvanud teo kojast ei saa siiski paljud neist jagu - arvatavasti ka mitte see pisike leethiir, kes Puhtu metsas usinalt teo koja kallal ragistas. Päris isukalt söövad aga tigusid kanad ja vutid. Niisiis - kes tigudest oma aias lahti tahab saada, peab nad ise käsitsi kokku korjama ja tuttavatele kanadele viima - või, nagu prantslased soovitavad, ise ära sööma. Delikatessi valmistamiseks tuleb kiritigusid nädala jagu jahuga toita, keevas vees surmata, kojast välja koukida ja seejärel hästimatsestatud puljongi ja valge veini segus tunnike keeta. Maitsevad nagu ninakollid, jum!

Kommenteeri

Rabakiil huulheina haardes

Punakas rabakiil (Leucorrhinia rubicunda) on jäänud pikalehise huulheina (Drosera anglica) tentaaklitesse.  Olukorda ruttasid kasutama mullamurelased (Lasius niger), kes suutsid ronida isegi üle huulheina lehtede (näärmekarvadesse takerdunud putukas parempoolsel huulheinalehel ei ole sipelgas). See, et pikalehine huulhein suudab väiksemaid kiile (näiteks liidrikke) püüda, on varemgi teada. Rabakiil tundub väikese taime jaoks liiga suur suutäis olevat. Millist kasu said sellest huulheinad, jäi sel korral teada saamata - kahjuks ei olnud aega jälgida, kes selles olukorras kõhu kõige rohkem täis sai.

Kommenteeri