Kuresoo





Kes kus elab, kes kellega käib, kes keda sööb?
Blogi autor: Rein Kuresoo

 

Atom RSS
Kuvatakse postitused sildiga: "kes keda sööb"  (Loobu sildi valikust)

See kevad saabub teisiti

Särasilmne rohukonn istub palja tagumikuga külmal jääl ja püüab aru saada, mis nädalapäev täna on, mis maailmas toimub ja mida ta oma elus valesti võis teha. Kõigusoojase looma peaks olema äratanud vee soojenemine, aga tundub, et pigem on tal une ära ajanud hapnikupuudus. Põllult kraavi valguvates vetes on pika päeva ja ereda päikese tõttu hakanud massiliselt vohama kerasviburlased ja teised vetikad. Jääkaane alla sattudes hakkavad nad hapniku tootmise asemel seda tarbima.  Kui nii juhtub, hakkab konn oma viimaseid glükogeenivarusid anaeroobselt lagundama. Aga sellisel juhul muudab kudedes tekkiv piimhape konna olemise tõsiselt hapuks ja vaevades loom ronib õhuvanne võtma. Vaatamata sellele, et konnad on põhjamudas talvitudes tuuninud oma muna- ja seemnerakke sellise arvestusega, et kohe kevadel ärgates kudemiseks valmis olla, vajavad nad vägevate pulmade mahapidamiseks siiski veidi rohkem sooja. Kahepaiksete elu olulised sündmused sõltuvad sarnaselt taimede arengule keskkonna aktiivsete temperatuuride summast. Ehk lihtsamalt - selleks, et konn munele hakkaks, tuleks ta solaariumi viia ja vesi kraavis paar kraadi soojemaks keerata. Kudeda veel ei saa, süüa pole ka midagi. Mida teha?

 

 

Tegelikult on sellele probleemile lahendus -  konn pole oma murega üksi. Justnagu lastelaulus, kõnnib eemal kurg, täpsemalt – valge toonekurg. Kõht on Aafrika-safarilt naasnud ja pikast teekonnast räsitud linnul tõepoolest tühi, süüa pole aga eriti midagi. On ainult hea, kui need kaks näljast kokku juhtuvad – vähemalt üks neist saab siis täna päästetud. Kui aga teie naabrusse saabunud kurepaar näljasena norutama peaks, oskte neile värsket räime!

 

 

Kodumaile jõudnud linavästrikud vibutavad oma händu jõgede jääservadel või maanteede ääres paljaks sulanud aladel. Neil näib veidi rohkem õnne olevat kui toonekurgedel – kevadveed toovad peidikutest välja ka hulgaliselt selgrootuid.  

 

 

 

Kommenteeri

Kui musträhn käib jala

Kevad on kusagile sinavate metsade taha kinni jäänud. Sellele vaatamata teeb päike ikka vääramatult oma igapäevast tööd - ilma erilise innuta, aga see-eest soome snaipri täpsusega. Anna päikesele ainult tume punkt kätte - päev hakkab kohe kütma. Päike võtab lahti tapumalkade ja puude jalad, kütab soojaks puutüvede lõunaküljed ja keevitab iga valgele vaibale langenud pudeme lumikattest läbi.

 

Puude jalamil ärkavad massakad ja poevad magamiskottidest välja – nad sirutavad koibi, maigutavad suid, hõõruvad silmi, kratsivad tagumikku ja tulevad siis piiluma, mida imet ilma peal näha antakse. Aga ega erilist imet siin praegu näidatagi, ainult uhkes jaamaülema mundris musträhn on neid juba oodanud ja krapsab puu võralt maha. Üldiselt ei ole rähn see mees, kes metsa all jalutamas käiks, musträhn ja roherähn teevad seda siiski (tõsi küll, roherähni jalutamised Eestis on ka enam-vähem jalutatud). Musträhn sööb maas meeleldi puude jalamil ja kändudel toimetavaid hobusipelgaid. Mida sööb see rähn, kes siinsel pildil askeldab? Hobusipelgad ei ole eile sündinud, nemad ei lase ennast päikese esimesest silitusest petta. Nende kättesaamiseks peaks rähn praegu juurekaela suured augud taguma, aga tema tuustib rohkem tüvelähedases samblas ja haarab aeg-ajalt kellegi puutüvelt. Kui must lind on oma töö teinud, lendab ta kilgates metsa. Siis saan ka mina vaadata, kas midagi söödavat on puu jalale alles jäänud. Männi arvukaimad kahjurid on männivaablane ja võrgendivaablane, mõnede liikide vastsed kobivad talveks männi tüve mööda alla, varakevadel kooruvad nukust uued valmikud. Aga minu silm ei seleta sambla sees midagi, ega mul lugemisprille ka kaasas pole. Kui aga vaadata musträhnile otse silma, siis selgub mõndagi huvitavat – ümmarguse pupilli asemel on tal ovaalne, aga mõnikord ka pirnikujuline pupill – justnagu oleksid rähnil veidike nihkes kontaktläätsed. Kui kreatsionistid ka sellest faktist teada saaksid, oleks neil lisaks rähni keele ehitusele veel üks trump darvinistide vastu. Üks käik metsa – palju küsimusi, vähe vastuseid. Aga nii see kord rähnidega juba on.

 

 

 

Kommenteeri