Kuresoo

Õnnelikud lehmad

Hindudele püha lehm on olnud eestlaste jaoks küll tarviline loom, aga muidu ei ole sellest pudulojusest suuremat midagi arvatud. Hobune ja siga, kukk ja kana, koer ja kass, on meie esivanemate vaimu märksa enam virgena hoidnud – nendest on olnud liikvel kordades rohkem vanasõnu, kõnekäände ja mõistatusi kui veisest. Kui mu kass midagi ära lõhub, siis ütlen talle vahel „Sa vana lehm!“. Kassile on üsna raske halvemini öelda.

 

Praegu on lehm väga oluline ühik looduskaitsetöös. Lehmad hooldavad pärandkooslusi. Ilma lehmadeta kasvaks rannaniidud võssa, angervaksa ja pilliroogu. Kunagine piimakari on nüüdseks peaaegu kõikjal asendatud lihaveistega. Esimesed šoti mägiveised saabusid Matsallu vabadusvõitleja Tiit Madissoni tallu 1999. aastal. Rootsi WWF-i kaudu saadud tõukari oli juba saabudes seemendatud ja pärast poegimist ja paaritumist saadeti osa loomi edasi Hiiumaale ja Vormsile. Nii šoti karvikuid kui hereforde, aberdeen-anguseid, limusiine, simmentale ja tont teab milliseid sarvikuid on pidevalt juurde toodud, paaritatud tõusisesi, omavahel, üksteisega ja isekeskis ning sarviliste armee on kasvanud jõudsalt. 

 

Talunikele makstakse rannaniidu hooldamise eest loodushoiutoetust 147 eur/ha - eeldusel, et selle töö teevad korralikult ära 0,4-1,3 loomühikut. Loomühikuks ongi võetud üks lehm - nii et sellise toetussumma võiks põhimõtteliselt saada umbes ühe pudulojuse eest. Rannaniitudel aastaringselt müttav lihaveis on gurmaanide seas hinnatud, selle sisefilee kilo maksab 25 – 35 eurot. Isegi suuremat osa taimtoitlasi on võimalik ilma suurema vaevata veenda sellist liha sööma, sest tegemist on ju õnnelike ja aateliste lehmade lihaga. Vegaane, ökovegetaarlasi ja muidu padurohelisi ei suudaks aga ilmselt keegi ära rääkida. Rannaniidul sööv lehm ei ole nimelt jätkusuutlik loomühik - mahelehmade peerud kiirendavd kliimamuutust. Kuigi peeretavat lehma ei ole ma isiklikult juhtunud nägema, on siiski tõsiasi, et mäletsejad eritavad märkimisväärsel hulgal metaani – lehmad näiteks sadakond kilo aastas. Mida mahedam lehm, seda kangem peer: rekordpiimasaake andvad lehmad on nii geneetiliselt kui ka söötade ja toidulisanditega muudetud nii tõhusateks energiamuunduriteks, et nemad on metaanipatust peaaegu priid. Hoopis iseasi on rannaniidul koltunud tarnu ja pajuraage jahvatav mägiveis – temast lendab välja peaaegu samapalju kliimamuutusi põhjustavaid heitgaase kui põllul mürisevast traktorist. Asi on selles, et metaan on globaalse soojenemise põhjustajana 25 korda tõhusam süsihappegaasist ja metaani panust kliimamuutuses hinnatakse 4-9%-ni.

 

Nii et Kumari preemiat lehmad oma töö eest ei saa. Seni on siiski ka kõikjal ebaõnnestunud üritused lehmade peeretamist maksustada. Esimese sellealase teadaoleva katse maailmas tegi Villu Reiljan 2006. aastal, mil keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõus kehtestati metaanimaks. Riigikogu ei saanud ilmselt päris häst aru, millega on tegemist ja eelnõu võeti 2007. aastal vastu. Uus keskkonnaminister Jaanus Tammkivi tühistas siiski selle maksu tagasiulatuvalt, ehkki arved olid loomapidajatele juba laiali saadetud. Eestis pidanuksid lehmapidajad maksma veidi üle saja krooni loomühiku kohta aastas. 2009. aastal üritasid peerumaksu kehtestada taanlased ja iirlased, veidi hiljem ka uus-meremaalased ja jänkid. Taanis olnuks metaanimaksu suuruseks juba 80 eurot aastas ja USAs 175 USD. Loomulikult kukutati ka need katsed läbi.

 

Aga lehmad ei tea sellest kõigest midagi. Ikkagi on tore näha lehmi, kes võivad mäletsedes linde vaadelda või läbi mere sinise silmapiiri suunas teele asuda.

 

 

 

Autor

Kommentaarid

Hetkel andmed puuduvad.