Kuresoo

Siidisabad kindrali sahvris

Vene selektsionäär Ivan Mitšurin kuulub kahtlemata tänapäevaste GMO-de loojate eelkäijate hulka. Juba tema eluajal pidasid usufundamentalistid teadlaste ja sordiaretajate loodud liikidevahelisi hübriide Frankensteini koletisteks. Üks paljudest Mišurini loodud värdolenditest oli hariliku pihlaka ja vereva viirpuu hübriid - viirpihlakas, mis kasvab ka paljudes tänapäeva Eesti aedades. Viirpihlaka „Granatnaja“ marjad on suuremad, magusamad ja mahlakamad kui harilikul pihlakal ja need, kes köögiaurudega sina peal, oskavad neist kulinaarseid imesid välja võluda.
 
Jumala ja Rjazani kubermangu poja looming – viir- ja harilik pihlakas, kasvavad mu naabri aias kaelakuti koos. Võin oma töölaua tagant tõusmata kinnitada, et linnud näivad looduse ümberkujundaja patuviljadele eelistavat taevase habemiku loodut. On selge, et oranžpunased pihlakobarad torkavad lindudele paremini silma kui viirpihlaka tumepurpursed marjad. Tavaliselt süüakse nad juba sügisel ära, viirpihlakat siis linnud eriti ei puutu. Ehki linnud neelavad marju alla tervelt, on sellises valikujärjekorras kindlasti oma osa ka maitsmismeelel – kuidas muidu seletada seda, et musta aroonia marjad lähevad tavaliselt kaubaks juba enne seda, kui ise korviga arooniapõõsaste juurde jõuad. Lindude maitseelistuste kohta on eksperimenti korraldamata siiski raske midagi tähendusrikast öelda. Ja lindude maitsmismeel ongi suhteliselt väheuuritud teema. Alles 1974. aastal tuli Herman Berkhoudt Leideni ülikoolist teadusavalikkuse ette leiuga, et sinikael-partidel näiteks on maitsepungakesi nii noka tipul, neelus kui ka keelel. Seni oligi neid (vähemalt inglisekeelses) teadusilmas otsitud ja leitud ainult lindude keelelt.
 
Viimase sügise pihlakasaak oli külluslik. Vanarahva uskumuste kohaselt tähendab see, et puhkeb sõda. Kui vanarahvas oleks bingo lotot mänginud, poleks ta küll pidanud peeruvalgel aganaleiba sööma. Sõda ei jäänud tulemata: viinakuul saabusid kohale tiivuliste rügemendid ja mingil määral löödi lahinguidki. Terve sügise ja sooja aastalõpu rabistasid hallrästaparved pihlapuudel, alles jäine jaanuar surus suurema osa rästastest lõuna poole. Üksikud söakamad linnud jäid talve trotsima, kuid seltsielule tuli nüüd järsk lõpp. Igal kohale jäänud rästal on nüüd oma isiklik ressurss, mida ta kiivalt nii liigikaaslaste kui ka teiste tiivuliste hulguste eest kaitseb. Kobaratest nõretaval viirpihlakal võttis püsiva vahiposti sisse sõjaväelise olekuga hallrästas, kes oma kombe tõttu pidevalt sabaga nõksutades valveseisangut ja vasakule vaatu harjutada ning altkulmu silmavaate ja nurgelise kõnepruugi poolest meenutas kindral Ants Laaneotsa. Mu naabri pihlakad hõivanud kindral peksis marjapuult järjekindlalt minema kaht naabruses talvituvat hallrästast, kes pidid omakorda kompostihunnikute ja mädanenud õunte pärast maid ja puid jagama. Ühel neist ei olnud kaks nokapoolt päris kohakuti, tema nimetasin ma Viltulõuaks. Musträstad, kes samuti lähikonnas asjatasid, said aga Laaneotsalt koguni nii kõvasti kitli peale, et kadusid kuhugi sinavate metsade taha.
 
 
 
Ühel külmal talvepäeval kostis pihlapuult lõbusat tilinat, mis summutas hallrästa käredad räksatused. Laaneotsa sahvri olid vallutanud lapulised kaugelt põhjast – siidisabad, kes siiasamasse ka oma mustlaslaagri lahti lõid. Sel boheemlikul ja värvikal seltskonnal polnud sooja ega külma asjaõigusest, säästvast arengust ega ülepea maailmas kehtivast korrast. Tõsiasi, mida nad aga ignoreerida ei saanud, oli Laaneotsa väsimatu heidutusvõimekus. Hommikust õhtuni ajas Ants siidisabasid mööda pihlkavõra taga. Siidisabadele näis lühiajaline põgenemine olevat päris põnev ajaviide, mis ei lasknud söömisorgial liiga üksluiseks muutuda. Sel ajal, kui paar-kolm siidisaba pihlakavõras asukohta vahetasid, said ülejäänud rahulikult söömaaega nautida. Kindral Laaneotsale oli see aga täiskohaga sõda, mida pealegi tuli pidada viieteistkraadises pakases. Hallrästa sadakond grammi kehakaalu siidisaba kuuekümne vastu, tema teravam nokk ja agressiivsem loomus olid iga üksiku siidisaba jaoks täiesti veenvad argumendid, ainult et siidisabasid oli ligi viiskümmend. Juba keskpäevaks oli kindral silmnähtavalt väsinud – ta lõõtsutas ja värises vaheldumisi. Siis kui siidisabad tegid õgimises väikese pausi, et marjad saaksid maos sulada ja kehatemeratuur taas normaalseks tõuseks, püüdis Ants päästa, mis päästa annab ja neelas uue kamalutäie jäiseid marju, kuni need ei tahtnud enam külmunud kõrist alla minna. Siis hakkas kogu tingel-tangel uuesti pihta.
 
 
 
Siidisabadel oli suurte külmunud marjade neelamisega samuti raskusi. Nii nagu enamikul lindudel, on ka siidisaba keelel kaks tahapoole suunatud kida. Nendega saab ta suutäit paremini kinni hoida ja neelu suunata. Kui keel külmast kangeks muutub, hakkab toit nokas ringi käima ega lähe enam alla. Siidisabad üritasid marju paremini nokka saada neid õhku visates ja taas kinni püüdes. Aga külmast kohmetu suuvärk ei ole žongleerimises enam kuigi osav – suur osa kobarast haaratud marjadest kukkus lihtsalt maha.
 
 
 
 
 
 
 
 
Sel ajal kui mõlemad vaenupooled olid kimpus omaenda probleemidega, sekkus lahingusse Viltulõug. Ent ta ei rünnanud siidisabasid; sihikul oli tema pearivaal – kindral Laaneots. Esialgu ei valmistanud Viltulõua tõrjumine Antsule suuri raskusi, aga tema ülemvõim lagunes tundide ja päevadega üha enam.
 
Neljandal päeva hommikul, kui päike (seesama, mis valgustas kunagi ka Austerlitzi lahingustseeni) läbi hommikupilvede tungis ja lahinguväljale valgust heitis, veretas lumi lindude väljaheidetest. Punaste laikude juures askeldasid tihased, otsides siidisabade roojast viirpihlaka seemneid. Siidisabad olid läinud, kadunud oli ka kindral Laaneots, üksnes Viltulõug istus võidukalt viirpihlaka võras, harjutades vaheldumisi valvelseisangut ja vasakule ning paremale vaatu.
 
 
 

 

Autor

Kommentaarid

Hetkel andmed puuduvad.