Kuresoo

See kevad saabub teisiti

Särasilmne rohukonn istub palja tagumikuga külmal jääl ja püüab aru saada, mis nädalapäev täna on, mis maailmas toimub ja mida ta oma elus valesti võis teha. Kõigusoojase looma peaks olema äratanud vee soojenemine, aga tundub, et pigem on tal une ära ajanud hapnikupuudus. Põllult kraavi valguvates vetes on pika päeva ja ereda päikese tõttu hakanud massiliselt vohama kerasviburlased ja teised vetikad. Jääkaane alla sattudes hakkavad nad hapniku tootmise asemel seda tarbima.  Kui nii juhtub, hakkab konn oma viimaseid glükogeenivarusid anaeroobselt lagundama. Aga sellisel juhul muudab kudedes tekkiv piimhape konna olemise tõsiselt hapuks ja vaevades loom ronib õhuvanne võtma. Vaatamata sellele, et konnad on põhjamudas talvitudes tuuninud oma muna- ja seemnerakke sellise arvestusega, et kohe kevadel ärgates kudemiseks valmis olla, vajavad nad vägevate pulmade mahapidamiseks siiski veidi rohkem sooja. Kahepaiksete elu olulised sündmused sõltuvad sarnaselt taimede arengule keskkonna aktiivsete temperatuuride summast. Ehk lihtsamalt - selleks, et konn munele hakkaks, tuleks ta solaariumi viia ja vesi kraavis paar kraadi soojemaks keerata. Kudeda veel ei saa, süüa pole ka midagi. Mida teha?

 

 

Tegelikult on sellele probleemile lahendus -  konn pole oma murega üksi. Justnagu lastelaulus, kõnnib eemal kurg, täpsemalt – valge toonekurg. Kõht on Aafrika-safarilt naasnud ja pikast teekonnast räsitud linnul tõepoolest tühi, süüa pole aga eriti midagi. On ainult hea, kui need kaks näljast kokku juhtuvad – vähemalt üks neist saab siis täna päästetud. Kui aga teie naabrusse saabunud kurepaar näljasena norutama peaks, oskte neile värsket räime!

 

 

Kodumaile jõudnud linavästrikud vibutavad oma händu jõgede jääservadel või maanteede ääres paljaks sulanud aladel. Neil näib veidi rohkem õnne olevat kui toonekurgedel – kevadveed toovad peidikutest välja ka hulgaliselt selgrootuid.  

 

 

 

Autor

Kommentaarid

Hetkel andmed puuduvad.