Kuresoo

Rähnid proovivad trummi

Juba veebruarist saadik peaks metsavaikust lõhestama rähni trumm. Eks laantest natuke kolinat kostab ka, aga peamiselt paugutab siin külm ja rähnide mürgel on alles olemata. Vaatamata sellele, et päike paistab kirkalt ja üha pikenev valguspäev paneb vere vemmeldama, jahutab pakane oluliselt tulipeade indu – kes läheb liiga leili, võib puust langeda. Praegu tuleb ikka veel nokatäie nimel päid vastu kõlisevaid puid taguda. Kui oleks soojem, tuleksid ka massakad tüvede südamest end päeva paistele soojendama, aga noh, ilm ongi üks suur oleks. Puujärajate tõugud on sügaval, nende kättesaamiseks tuleb käikusid suuremaks raiuda ja pikk keel külma puusse ajada. Kui olete pakaseilmaga ukselinki limpsanud, siis saate aru, mida ma silmas pean. Rähni keel on nii pikk, et kui linnul tuleks mõte end oksa tõmmata, poleks tal nööri vaja kaugelt otsida. On imestamist väärt, et selline suhu mahub ja lennu ajal jalus ei tolgenda.
 

Rähni keele juur kinnitub kolju ja noka ühinemiskohta parema ninasõõrme juures, liigub läbi sõõrme üle lauba ja lagipea ning lipsab kukla tagant alalõualuu harude vahele, rähni suhu. Keelt tugevdab luukestest ja kõhredest tugiaparaat. Rähni keelest on mõtet pikemalt rääkida seetõttu, et linnu jaoks, kes kasutab nii töö tegemiseks kui ka trummi löömiseks peamiselt oma nuppu, on see vaimse tervise säilitamiseks hädavajalik instrument. Keele sisse mähitud kolju on üks mehhanismidest, mis aitab rähnil vältida peapõrutust. Lisaks keelele amortiseerivad löökide jõudu tugev, kuid elastne nokk ja käsnjad luud kolju otsmikuosas ning muudki aju ja kolju ehituse üksikasjad. Rähni keel on nii tähelepanuväärne issanda leidus, et see on pälvinud kreatsionistide erilise tähelepanu. See, et hüoidluu ja -kõhred, mis nii inimesel kui ka enamusel lindudest paiknevad kõri ja alalõua vahel, on ühel ajaloohetkel ühtäkki karanud kurgu alt nina peale ja siis teinud tiiru ümber pea, on ju sama uskumatu, kui muinasjutt Lopist ja Lapist, kellel lihtsa kommunikatsioonivea tõttu särisev verivorst nina otsa kasvas. Paraku oli saatan kuulsa Charles Darwini kunagi eksitusse ajanud. Suhteliselt väikesed erinevused Galapagose vintide nokakujudes ja muu selline nipe-näpe olid ta pannud uskuma, et evolutsioon on pisikeste muutuste järk-järguline kinnistumine loodusliku valiku teel. Vaga looduseuurija Darwini oleks rähni keele mõistatus igatahes tõsisesse kimbatusse ajanud, tänapäevased evolutsionistid lihtsalt ei vaevu kreatsionistidega neid rähni keele asju arutama.
 

Nojah, kuidas selle rähni keelega ka ei oleks, igatahes ma ei usu, et pakasega oleks liiga mugav liiga pikalt keelt külmas puus hoida. Rähnid on kuidagi vaiksed ja ma kahtlustan, et nad peavad suure osa päevast tegelema oma keele üles soojendamisega – st istuma vaikselt, keel suus. Aga päris sama mornilt kui talvel see asi ka ei käi. Kui taas on mõni massakas kõhtu saadetud ja keel üles soojendatud, tuleb ikka -kasvõi natuke - proovida, kui hästi laanetrummid kõmisevad.

 

 

Musträhni trumm - toores puu kõliseb ainult pakasega

 Laanerähn elab kuusikutes, aga trummina eelistab sageli lehtpuid. See džembe on tammepuust.

Autor

Kommentaarid

Hetkel andmed puuduvad.