Kuresoo

Munitsipaalvaresed

Veebruari viimastel päevadel või märtsi alul otsib Peaingel Miikael paradiisiaia Konguta sovhoosi Vellavere osakonnast üles Vadim Želnini ja küsib: kas on aeg? Vadim luristab piipu, kompab käega seeravite õlavarre-kattesulgi, veendub, et tertsiaarid on vahetunud ja seeravite sulgimisaeg sellega lõpule jõudnud ning mõmiseb „mhmh“. Selle kinnituse peale saadab peaingel vagadele linnukestele telepaatilise kraaksatuse ning vareslaste hooajaline demograafiline madalseis Eestis pöördub taas arvukuse tõusuks. Poola gawron-id raputavad oma sulgedelt Rzeczpospolita pori ja saabuvad tagasi sünnimaale, saades siin taas künnivaresteks. Lisaks neile tõttavad Lätis pelēkā vārna-dena talve veetnud linnud Eestisse, kus neist saavad hallvaresed, meil talvitunud varestest omakorda lendab osa Soome, muutudes seal taas varis-teks.

 

Koju saabuvaid talente tervitavad sajad tuhanded lume alt välja sulanud koerajulgad. Ka loodusesõbrad rõõmustavad, sest künnivaresed on rändlindude esimesed saadikud, kes toovad meile teate ka teiste rändurite peatsest kojujõudmisest. Pärast pikka talve ei tundu varese kraaksatus isegi looduskaugele inimesele veel väga kohutav. Vareseid saab aga üha rohkem. Ühel hetkel ületab tavakodaniku vajadus vaikuse, korra ja hügieeni järele kergemeelse rõõmu kevade saabumise üle ning ta hakkab nõudma, et varestega midagi ette võetaks.

Esmalt ilmuvad kurjad noodid internetifoorumitesse. Mõne aja pärast saavad varestest vaevatud aru, et tühi kraaksumine ei aita ja võtavad ette ühisavaldusi omavalitsusele. Ametnikele pole see muidugi mingi uudis, vaid igakevadine peavalu, millele ei ole rohtu. Ehkki vastus on ette teada, pöörduvad omavalitsejad murekirjaga Keskkonnaameti poole. Ametnikud asuvad menetlema. Menetlemine on bürokraatlik-maagiline riitus, mis võib kesta kuu loomisest hääbumiseni, ehkkii vastuse sisu on juba ammu kõigile pähe kulunud:

Looduskaitseseaduse kohaselt on looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtlik hävitamine ja kahjustamine või pesade kõrvaldamine keelatud. Keelatud on ka lindude tahtlik häirimine, eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal. Loomakatseseadus lubab looma surmata muu hulgas siis, kui tegemist on uluki küttimisega või enesekaitseks (kui on oht elule või tervisele). Jahieeskiri lubab künnivaresele pidada varitsus- või hiilimisjahti väljaspool pesitsusaega kahjustuste vältimise eesmärgil ja hallvaresele peibutus-, hiilimis- või varitsusjahti ning jahti varesemõrraga 1. juulist 31. märtsini. Jahiseadus ei luba linnas ja mujal tiheasustusalal üldse jahti pidada.

Seni, kuni kodanikud kaebavad ja ametnikud menetlevad, istuvad Peetrus, Vadim Želnin ja lindude kaitsepühak Gallus pilveserval. Sealt on ilusasti näha, et varesed on pesadesse munetlenud esimesed munad. Želnin popsutab piipu ja imestab:
„Suurem osa eestlastest enam jumalasse ei usu ja kümne käsu täitmisega on lood üha nirumad, ainult viies käsk on saanud uue ja senisest sügavama sisu - Sa ei pea ligimest tapma - isegi mitte siis, kui ta kraaksub ja sulle pähe situb.“
„Seda teevad inimesega kiirlaenud - väga paljud inimesed on hakanud uskuma, et elusolendi tapmine toob karmavõla ja võlgu on niigi palju,“ vastab Peetrus, „Need usuasjad on ikka imelikud – harva viitsitakse mõelda, kas karmavõlale rakendub lepinguõigus või lepinguväliste suhete õigus.“
„Või siis sellele, milliseid loomarühmi peetakse ligimesteks – batsill ei saa ju ligimene olla, sääsk samuti mitte, kiritigusid on kõik valmis jalge alla tallama nagu mullikilet,“ kostab Gallus, „Loomakaitseseaduse tähenduses on aga loom ehk siis ligimene näiteks imetaja, lind, roomaja, kahepaikne, kala või selgrootu. Seevastu sõõrsuid - jõe- ja ojasilmu pole seaduslike ligimeste hulka arvatud, küll aga on inimese ligimesed näiteks nookpaeluss, solge, kiritigu ja laanepuuk.“

Maistel inimestel on aga omad mured ja askeldused. Seadused on veidi ähmased - mida tähendab „pesitsemise aeg“? Mitmed ametnikud on seda tõlgendanud esimese muna munemise ajana (mida on maapäälsetel on raskevõitu hinnata) ja andnud mõnikord loa enne seda hüpoteetilist kuupäeva varesekolooniaid rünnata.

Sellised ründed on nii üleriigilistes kui kohalikes kobrulehtedes läbi aegade rohkesti kõmuainet andnud, mõnikord sekkuvad varesed isegi kohalikku poliitikasse. Näiteks kirjutab „Virumaa Teataja“, kuidas Kadrinas püüti 2011. aastal varestest lahti saada. Esmalt kasutati pritsimeeste abi, kuid veejuga jäi kuuse võrast läbitungimiseks nõrgaks. Siis olevat Kadrina vallavalitsuse liige A.N. roninud ise kuuse otsa ja hävitanud isiklikult seitse ja pool pesa. Pole kahtlust, et selline kangelastegu sai linnusitaordeniga ära märgitud. Kui aga Peetrus peaks kunagi nimetatud ametniku varestele korvamatu kahju tekitamise pärast paradiisi väravate taha jätma, oleks too ilmsüütu kannataja, sest varesed ehitavad jonnakalt oma pesad uuesti üles. Sedalaadi agarus ongi üldiselt targem jätta kohalike valimiste aastale – nii on sellest võimalik vähemalt poliitilist profiiti lõigata. Kadrinas aga prooviti kraaksujaid peletada USA-st tellitud laserplaadiga, millele oli salvestatud lindude hädakisa ja hoiatushäälitsused. Selle katse tulemustest ei leia ajakirjanduses mingit jälge, aga millist tulemust võinukski ameerika vareste kraaksumise peale oodata? Eesti munitsipaalpoliitika kõikematvas rumaluses ei maksa unustada, et vares on ikkagi tark lind.

Jõgeva linna 56 kinnistuomanikku pöördus aastal 2013 (valimised!) linnavalitsuse poole järgmise märgukirjaga: Juba kümme aastat võtavad Jõgeva linnas võimust hallvareste ja hakkide kolooniad, mis aasta-aastalt suurenevad. Linde on siin mitte enam sadu, vaid tuhandeid. Nii suur kogum reostab meie linnaruumi, häirib inimeste tavaelu ja levitab haigusi. Linnud on võtnud võimust kõikides parkides ja ka juba koduhoovides. Nad on agressiivsed, ründavad inimesi ning loomi, valimata nende vanust ja ründamise kohta /.../ Oleme ootel, kas sügisel pärast kohalike omavalitsuste valimisi on siin võimul varesed või Jõgeva linna elanike valitud eestseisus. Praegusel hetkel annaksime küll hääle varestele!  Ooteaeg on möödas ja valimised toimunud, aga ühtki varest Jõgeva volikogus ei istu. Jõgeva endise linnavolikogu keskerakondlasest liige P.P on arvanud, et vareste arvukuse piiramisele saaks kaasa aidata oravate populatsiooni kasv:„Vareste suurim looduslik vaenlane on orav, kes sööb varesepoegi“.

Kuressaare linnaarst J. Z. telefon on kevadeti pidevalt punane, sest inimesed kardavad kõnniteedel vedelenud hakkide väljaheidest nakkust saada. „Leidsime, et ehk on mõtet märgistada taolised kohad kolmnurkse ohumärgiga, kuhu on joonistatud sittuv lind,” meenutab J. Z.

Kas te ei tahaks kirjutada meile lugu sellest, kuidas linnavareste vastu võidelda?„ küsis kohaliku lehe toimetaja minult alles üleeile. Lugu varestest oli mul peaaegu valmis ja teisale lubatud aga sellest, kuidas varestega võidelda, ei olnud selles sinnamaani ridagi.

Maksimaalne tulemus, mida pesade lõhkumisega on võimalik saavutada – ükskõik, kas seda tehakse veekahuritega, tõstukitelt või ise puu otsa ronides, on see, et künnivaresed kolivad mujale – seda muidugi juhul, kui suudetakse lõhkuda suurem osa pesi ja linnas või alevis on veel puid alles. Selleks, et vareslaste vastu midagi dramaatilisemat ette võtta, on tarvis kaalukamaid süütõendeid – näiteks terviserikete kohta, mida varesed põhjustavad. Vaevalt, et Keskkonnaministeerium annaks luba sõja alustamist vareslaste vastu enne, kui on koostatud vareslaste ohjamiskava. Ja lõpuks selguks, et ükski humaansem meetod vareste arvu piiramiseks tegelikkuses ei tööta. Kormoranide mune õlitatakse, aga püüdke õlitada mune mitmesajapesalises varesekoloonias, mile pesad asuvad 20 meetri kõrgusel puude ladvaokstel!

Kui tahaksime, et vareseid oleks linnades silmnähtavalt vähem, peaksime unustama kõik „erinevus rikastab“- stiilis loosungid, kehtestama eriolukorra ja kaotama looduskaitseseaduses, loomakaitseseaduses ja jahiseaduses hulga pügalaid. Kui püssid linnas „Allahu akbar“- hüüete saatel pauguksid, jahikullid taeva all tiirleksid ja mürk väljadel karvaseid ja sulelisi maha niidaks, küllap väheneks tasapisi ka kraaksujate hulk. Selle stsenaariumi pahupool on vaid see, et ka Peetrus võiks pilve piiril tinaubadega pihta saada.

 

Autor

Kommentaarid

Hetkel andmed puuduvad.