Kuresoo

Lapsuliblikas on meie kõige pikaealisem liblikas

Inglased arvavad, et liblika inglisekeelne nimi butterfly võib-olla pärit lapsuliblikalt (praegu brimstone). Päris kindlad nad selles ei ole, sest keskaegse müüdi järgi võisid nõiad end muuta liblikateks, et käia võid varastamas – mõnd liiki liblikad keerlevat meelsasti koorepüttide ja võikirnade ümber (sellest ka saksakeelne liblika nimi schmetterling – sõna Schmetten oli ülemsaksi keelde laenatud slaavi smetana´st, sarnase päritoluga sõnad olid ka keskülemsaksi Molkendiep /piimavaras/ ja alamsaksi Botterlicker /võilakkuja/). Lapsuliblikat kutsuti võiliblikaks ka Eestis, alles teaduslikus pruugis kinnistus see ühe ta sugulasliigi ametlikuks nimeks.
 
See, et lapsuliblika nägemine kevadel tähendab kuldset suve, võib vabalt olla ärkamisaegsete näitsikute saksa päritoluga fantaasia. Oli olemas ka uskumus, et kevadel esimesena nähtud lapsuliblikas on endeks saabuvast võirohkusest. Mida etemat saanukski soovida varakevadel, kui nii inimestel kui loomadel toit otsas ja lehmadel piim kinni, kui et saaks olla võis – et võid jaguks pudrule silma, leivakannika peale, tuhlitele, nina otsa ja varvaste vahele. Loode-Eestis ja läänesaartel söödeti esimene kollane liblikas lehmale, et enne ikka täide läheks.
 
 
Lapsuliblika valmikud kooruvad kesksuvel, kuid ei kuluta siis pikalt tiibu, vaid lähevad puhkama. Mida kõledamaks muutuvad ilmad sügisel, seda agaramalt hakkab isane lapsuliblikas ringi lendama – seda muidugi ainult päikesepaistelistel päevadel. Paik, kus lapsuliblikas hilissügisel veel laperdada jaksab, peab olema ümbritsevast keskkonnast soojem, siit kaob ka kevadel lumi kiiremini. Lapsuliblikas magab seal, kuhu ta sügisel kukkus ja isasliblikas kukkus sinna, kuhu päike sügiselgi paistis. Talvituv lapsuliblikas peab vastu ka kuni 20-kraadisele pakasele, kuigi lumevaiba all peaks temperatuur enamasti jääma mõne miinuskraadi juurde. Talvituvate liblikate rakud ei jäätu läbi, suur glütserooli, sorbitooli ja valkude kontsentratsioon hoiab rakumahla antifriisina vedelana ka siis, kui liblikas on väljastpoolt üleni härmas. Nii elab lapsuliblikas nende inimeste unistuste elu, kes loodavad krüoonikast oma elu pikendamiseks abi saada. Seni on alust arvata, et vähemalt kõik siiamaani külmutatud inimesed küll enam kunagi tiibu ei siruta.
 
Selline talvine puhkeseisund ehk diapaus nõuab liblikalt üsna peent füsioloogilist tuuningut. Esimesed lapsuliblikad ärkavad aga niipea, kui päike metsa alla esimesed lumevabad laigud sulatab. Päike soojendab lapsuliblika musta keha ning liblikas kasutab oma sidrunikarva tiibu kliimaseadmena. Kui hoolega ka ei vaataks, on kõik esimesed lendajad sulavõikollased isasliblikad. Soojadel päevadel on nad üllatavalt aktiivsed - neid võib näha üksteist taga ajades kõrgustesse keerlemas ja pajuurbadelt ning paiselehtede õitel nektarit joomas. Üllatav on see seetõttu, et nad ei tohi oma füsioloogilist külmakindlust esimeste soojade ilmadega tehtavate lennusööstidega ära rikkuda – kevad on heitlik aastaaeg ja ees on veel palju külmi päevi ja veelgi külmemaid öid. Lapsuliblikal tuleb ikka ja källe lühemaks või pikemaks ajaks kuluheina tarduda ja taas soojemaid aegu oodata. Ka sorts sulalund või vihma krae vahele ei tee lapsuliblikale midagi – kui vaid päikesekiired ulatuksid teda uuesti soojendama.
 
Margariinikarva emasliblikad, kelle nägemist tõlgendatakse pigem halva endena, ebausklike õnneks veel nina välja ei pista. Emasliblikad ei kangestu sügise viimases päikeselaigus vaid otsivad juba varem talvepuhkuseks varjulise ja niiske paiga. Nii kestab nende uni ka kevadel kauem ja nad ärkavad tavaliselt alles aprilli lõpul või isegi maikuus. Emasliblikad on kohe valmis paarituma ja seda ongi juba paar-kolm nädalat ringi tuuseldanud isased oodanud. Pärast lühikest ühislendu kevadtaeva alla järgneb paaritumine ning juhul, kui kõik kulgeb iidse evolutsioonilise stsenaariumi järgi, ei tohiks ükski emane lapsuliblikas paar tundi pärast ärkamist enam neitsi olla.
 
 
Paaritunud emasliblikas enam uusi suhteid ei otsi lendab hiliseid kosilasi maha raputades veel lehtimata türnpuu või paakspuu oksale. Röövikud on kiire kasvuga ja ka nukkumine ning uue liblika koorumine ei võta kaua aega. Emasliblika ärkamine peab olema ajastatud täpselt, et munad ei jääks liiga kauaks heitlike kevadilmade meelevalda. Viimased talve üleelanud lapsuliblikad lõpetavad oma eluringi jaanipäeva paiku, juba juuli keskel võib näha juba värskete tiibadega noorliblikaid. Ehkki lapsuliblika valmiku tavaline eluiga kestab 11 kuud, on maksimaalseks elueaks registreeritud 13 kuud. Sellest kauem ei ela ühegi meil elava liblikaliigi valmikud.

 

Autor

Kommentaarid

Hetkel andmed puuduvad.