Kuresoo

Kukkurtihase pesatalgud

Kukkurtihane on meie lindudest osavaim pesapunuja. Ta pesa on väga turvaline ja tugev rippehitis. Linnuraamatutes korrutatakse sageli, et Ida-Euroopa lapsed kandvat vanu kukkurtihase pesi sussidena jalas. Oma kujult sobiksid need tegelikult soojendama hoopis üht meesterahvaste kehaosa. Legend ise pärineb ajast, mil ida-eurooplased olid alles raudse eesriide taga ja Rumeenia mustlased ei olnud veel jõudnud Inglismaal ühtki kuninganna luike nahka pista. Eestlased ei ole minu teada kukkurtihase pesi jalga pannud, mis tõestab veelkord, et eestlased ei ole ida-eurooplased. Millegipärast on mul tunne, et siinses kontinendi osas saanuks üsna populaarseks jutt, et inglise vanaprouad kannavad kübaratena peas tuttpüttide pesi.
 

Olgu sellega, kuidas on, selle aasta maikuus sattusin Räpina poldril hetkele, mil kukkurtihased alustasid pesa ehitamist. Teadusliku legendi järgi alustab ehitustöödega isaslind ja alles poolvalmis kukru kvaliteet aitab tal lõpuks ära rääkida emaslinnu, kes aitab sobiva pesa lõpuni ehitada. Selle pesaalge juures, kus paika on pandud viis-kuust nokatäit pesamaterjali askeldas aga kaks lindu. Nagu esimeselt fotolt näha võib, on need mõlemad isaslinnud – emaslinnust eristab neid laiem mask. On teada, et kukkurtihased on üsna vabameelsed – nende seas on levinud nii polügaamia kui ka polüandria. Emaslind valib lõpuks isaslinnu, kelle pesa talle kõige rohkem meeldib. Oluline olevat ka isaslinnu maski suurus. Milline oli nende kahe isaslinnu strateegia, kes üksmeelselt pesa kallal askeldasid, jäigi teadmata – enam ma sel suvel poldrile ei sattunud.  

 Materjal, millega pesaehitust alustati, oli valitud asjatundlikult – nõgesekiud on nii pikk ja vastupidav, et seda kasutavad inimesedki kanga kudumiseks või nööri keerutamiseks. Pesa vooderdamiseks on muidugi tarvis remmelga- ja hundinuiavilla.  

 

Autor

Kommentaarid

Hetkel andmed puuduvad.