Kuresoo

Käblik - legend ja lind

Iga rahvus mäletab ajaloo suuri sündmusi isemoodi. Kuulsa lindude ja loomade sõja on eestlaste jaoks interpreteerinud Ernst Peterson-Särgava. Tema ajalookäsitluse kohaselt tahtnud karu tapetud põdravasikat risuhunnikusse peita, seal aga olnud risulinnukese (käbliku) pesa. Linnuke palunud karu, et ta peidaks oma saagi teise hunniku alla ega lõhuks ta pesa. "Vait!" kisendanud vihane karu, "ei sinust, su sugulastest ega kõigist lindudest ole pisematki kasu. Kärbsepüüdjad, sääsesööjad, parmupiinajad olete kõik!" Uuemal ajal on arvatud, et karu võis kasutada ka väljendeid „integrast“ ja „liberast“.

Karu mõuramist olevat kuulnud öökull ja kaaren, öökullile läinud karu jutt otse südamesse. "Ohoo!" hüüdnud ta "Ohoo! Ohoo! Või meist pole kasu!" Kaaren olla aga kisendanud, et vana karu on krants. Ka rebane, määr, ilves ja tõhk olid riidu kuulnud, ligi kogunenud ja omakorda suleliste-poolse solvangu fikseerinud. Aga ka vares, rähn, peoleo ja kotkas seisnud ümberringi puude otsas ja kuulanud pealt. Pole teada, kas lindude vahel oli sõlmitud ka kollektiivkaitse leping, veel vähem sellest, kas selles sisaldus artikkel, mille kohaselt ühe liikme ründamist oleks käsitletud kallaletungina kogu alliansi vastu. Igatahes olnud vares see, kes neljajalgsetele sõja kuulutas. "Oli ikka natuke ettevaatamatu tegu," arvas kurg tagantjärele, "et kohe varesele järele karjusime. Ega nende meeste vastu palju saa, - need on õppinud kiskuma!"

 

Meokas oli aga kunagi päästnud vette kukkunud mesilinnu elu ja kutsus nüüd viimase sõjaliseks nõuandjaks. Samal ajal tuli kägu luureandmetega, et rebane kavatseb sõja ajal künka otsas vägede liikumist vaadelda ja juhul, kui asjad täbaraks kisuvad, sellest oma saba langetamisega märku anda. Karu nimetamine olevat ka mesilinnu piisavalt vihaseks ajanud ja ta lubanud hoolitseda selle eest, et sõda võidetakse.

 

Sõja edasine käik on lühidalt ja ilmekalt kirjas ka Vändra kandist 1989. aastal ülestähendatud loos, tõsi küll, mesilinnu asemel tegutseb selles jutus vapsikas:„Enne poolt pääva jõudis risulind oma seltsiga võedulatsile. Kõik nel'lajalgsed ollid juba valmis akkameseks. Rebane seisis eemal mäe arjal, saba püsti. "Ma lähän kihutan ta mäe otsast maha," ütles vapsikas, "sõniks jäege kõik paegale." Selle peale lindas ta rebase sel'la taha ja püstis talle oma nõelaga valusaste saba ala. Viuhti, tõmmas rebane oma saba reede vahele ja joosis valukisaga metsa. Seda nähes kohkusid kõik nel'lajalgsed ära ja igaüks katsus, et punuma sai. Nõnda langes võit täieste risulinnu poole.“

 

 

Hoopis teistmoodi on lindude ja loomade sõja põhjuseid näinud vennad Grimmid. Nende versiooni kohaselt olevat käblik lindude kuningas (saksa Zaunkönig on sõnasõnalises tõlkes „tarakuningas“). Kord saanud metsas kokku hunt ja karu ning karu olevat avaldanud soovi näha kuninga paleed. Hunt juhatanud karu käbliku pesani, aga keelanud enne vaadata, kui kuninganna kodus on. Peagi tulnud kuninganna, ussike nokas, ning tema järel ka vana kuningas ise. Aga käblikud on nõnda kiired, et karu ei saanud arugi, kui kõrgeaulistel olid juba pojad toidetud ja kuninglik paar taas metsarägastikus askeldamas. Küll püüdnud hunt karu veelkord tagasi hoida, aga see polnud enam läbenud ja pistnud koonu käbliku pessa. Seal nägi ta viit-kuut abitut ja paljast linnupoega. „See pole kuninga palee, vaid armetu hurtsik!“ nurises karu, „Need pole kõrgest soost lapsed, vaid mingid murjanid!“ Kui vanad käblikud taas tagasi tulid, kaebasid linnupojad neile kõik nuttes ära. „Kui me ei saa satisfikatsiooni, ei võta me kärbse koibagi nokka. Pigem sureme nälga, kui talume mingi metsaoti alandusi“. Kuninglik paar vihastas koledal kombel - nad lendasid karu koopasse ja kuningas teatas, et, solvang läheb karule kalliks maksma ja puhkeb verine sõda („das wollen wir in einem blutigen Krieg ausmachen“). Lindude ja loomade sõja edasise käigu osas on Eesti ja Saksa allikad üsna sarnased. Vendade Grimmide versioonis tuleb karul siiski veel käbliku lastelt vabandust paluda. Pärast seda istutakse maha, süüakse, juuakse ja lustitakse koos poole ööni.

 

 

Lindude kuningaks kuulutas aga käbliku Plutarchose arvates Aisopos. Kui linnud tahtsid endi seast kuningat valida, otsustasid nad, et seda tiitlit on väärt kandma see, kes suudab lennata teistest kõrgemale. Kotkas tõusis pilvede alla, kui ta väsis, puges ta sulgesse peitunud käblik välja ja lõi kotka kõrgusrekordi mängleva kergusega.

 

Keldi druiidid pidasid käblikut samuti kuninglikuks linnuks, kelle laulu, käitumise ja isegi lennusuuna järgi ennustati tulevikku. Käbliku tapmist peeti suureks patuks. Kristlus suhtus aga käblikusse skeptiliselt, sest selle linnu vali hoiatushüüd olevat kunagi ära andnud esimese kristliku märtri püha Stephanose. Tema mälestuspäeval 26. detsembril peetakse paradoksaalsel kombel eelkõige Iirimaal käblikule rituaalset jahti. Varasematel aegadel käblik tapeti sel päeval ning kinnitati kaunistatud teiba otsa, millega külas ringi käidi. Tänapäeval toimetatakse kogu rituaali algusest lõpuni käbliku kujukesega.

Käbliku eluviisiiski on jooni, mis ei käi kristlike väärtustega päris kokku. Nimelt on käblik üks tüüpilisemaid mitmenaisepidajaid meie värvuliste seas. Isaskäblik saabub kevadel tunduvalt varem kui emaslinnud ja hõlvab oma valju lauluga küllaltki suure territooriumi. Sinna ehitab ta mitmeid mängupesi, mille saabuvad emaskäblikud kas ära põlgavad või omaks võtavad. Nii on käbliku puhul täitsa tavaline taks kaks-kolm naist, võimekamatel lindudel muidugi veelgi rohkem.

Käbliku kogu olemus näib olevat nii märgitiine, et Valdur Mikita raamatu „Lingvistiline mets“ järjeks võiks vabalt olla „Semiootiline käblik“, üks selletaoline on tegelikult juba kirjutatud. Enamus inimestest pole käblikut kunagi näinudki. Nende jaoks pole teda lihtsalt olemas. Aga käblikud on juba kohal ning metsad rõkkavad nende kõlavast laulust. Loodame, et see kevad tuleb rahulik ning loomade ja lindude konflikt ei eskaleeru.

 

 

Autor

Kommentaarid

Hetkel andmed puuduvad.