Kuresoo

Jaak Tambetsile mõeldes

 

 

Reedel helises mu telefon, ekraan näitas, et helistajaks on Jaak, kuigi teadsin selleks hetkeks juba, et Jaaku enam pole. Jaak oli sellisteks asjadeks võimeline - ka siis, kui teda äkki enam ei onud.

Mitu päeva võttis aega, enne kui kõik päriselt kohale hakkas jõudma.

Tundsin Jaaku juba ülikooli ajast. Meid lahutas küll neli aastat, aga kokku viis meid ilmselt äratundmine, et meil on teatav ühine anatoomiline iseärasus – huumorisoolikas. Paljudel inimestel just sellist soolikat pole, kuid on suurem või väiksem soon - eks kõik nemadki sõbrunesid Jaaguga kergesti.

Pärast ülikooli said meist kolleegid – mina zooloogiamuuseumis, Jaak zooloogiakateedris. Ühel ühisel ekspeditsioonil Turkmeeniasse saime veelgi lähemateks – mitu päeva ajas Surm meid visalt läbi ääretu pistaatsiasavanni taga. Sinna, iidse siiditee unimagunate ja feerulate vahele ta meist lõõtsutama jäigi. Arvan, et Jaak jäi ta kaame näo lummusesse - oleme ka hiljem koos ohtusid üle elanud, aga võin ainult oletada, kui palju oli tal eraviisilisi kohtumisi Surmaga oma privaatsetel ekspeditsioonidel iseendasse. Nendele matkadele ta sõbrad talle enamasti järgneda ei tihanud.

Vabas Eestis said meist mõlemast looduskaitsjad – tema Keskkonnaministeeriumis, mina vastloodud Eestimaa Looduse Fondis. Meie koostöö oli suurepärane – selle tulemuseks olid uued rahvuspargid ja kaitsealad. See oli hullumeelne aeg, mis põletas seest ja tahmatas väljast. Siis, kui olnuks aeg leeki vaiksemaks seada, keeras Jaak lambile tahti juurde ja lisas õli. Temast sai ministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja ajal, mil uusi seadusi, konventsioone, määrusi ja eeskirju võeti vastu või kinnitati peaaegu iga nädal. Paberikuhjad Jaagu laual ulatusid üle tema pea – tuhanded õigusjärgsed omanikud taotlesid tagasi oma maid, sajad kaitse-eeskirjad ootasid kinnitamist. Tööde delegeerimine polnud ühtäkki enam võimalik, sest mitte keegi ei haaranud ühest hetkest alates suurt pilti nii selgelt kui Jaak. Läbipõlemised olid sel ajal epideemilised ja Jaagul ei olnud sellest pääsu. Ta ei jäänud riiulile tolmu koguma kauaks - MTÜ Eesti Loodushoiu Keskuse asutajana võis ta maha raputada ametnikutöö rutiini ning algatada ja läbi viia rea Eesti looduskaitse visioonikamaid projekte. Minu jaoks oli nüüdseks märksa kogenum Jaak nagu Andrus Kiviräha Leemet – mees kes teadis ussisõnu. Kui vähegi võimalust oli, käisime perekonniti koos tema lemmikjahimaadel. Need olid nauditavad retked, kahjuks oli Jaagu telefon ka keset kõnnumaid ja vetevälju pidevalt punane. Jutt käis ikka Narva kosest, Sindi paisust ja kõikvõimalikest teistest nuhtlustest, millega maailmaparandajal (kelleks looduskaitsja alati on) tuleb pidevalt rinda pista. Aeg-ajalt kiskus ta nägu grimassi ühe raskeima füüsilise valu käes, mida inimesele on antud taluda. Tippkirurgid suutsid lõpuks Jaaku aidata. Augustis koos Saarnakil käies ärkasime enne päikesetõusu eraldi telkides ja hakkasime korraga naerma. Teadsin, et Jaak on saanud tagasi võimaluse õnnelik olla. Uues hingamises keeras ta lambile taas tahti peale, aga see oli juba liiga lühike.

Armas Jaak, head kalaõnne Sulle Toonela vetel! Ja pane see pagana telefon ükskord ära!

 

Autor

Kommentaarid

Hetkel andmed puuduvad.