Kuresoo

Hädas pärdikutega

„Go away! Gooway!“ hüüab hallturako. Laagrile on lähenemas ahvid. Botswanas pole just palju ahviliike – siin elavad karupaavian e. tšakma, lõuna-rohepärdik ja üks looridele lähedane öise eluviisiga poolahviline - galaago. Valik pole raske – need siin on rohepärdikud.

 

 

Ehkki pärdikud on primaatide sugupuus inimesest mõne oksa võrra kaugemal kui inimahvid, peetakse neid üsnagi „inimlikeks“ ahvideks ja nende sotsiaalkäitumise järgi on mudeldatud inimese käitumise aspekte, näiteks dominantsus-/alluvussuhteid. Nagu ahvidel üldisemalt tavaks, on karja juhiks kõige tugevam alfa-isane. Kui tema teeb mõnele oma alluvale füüsilise noomituse, karistab too omakorda mõnd enda alluvat ja too omakorda endast nõrgemat. Siinse alfamehe türkiissinine võimusümbol välgub juba kaugelt eemalt läbi lehtede. Selleks, et ta end meie seltskonnas hubasemalt tunneks, nimetame ta pikemalt mõtlemata Vanaks Sinitilliks. Kui ahvid lähemale tulevad, peame aga tõdema, et pärdiku genitaalid näevad välja nagu illustratsioon füsioloogia-aabitsast (spermatogeneesiks on tarvis kehatemperatuurist madalamat temperatuuri) – sinised on üksnes tema testised, pärdiku peenis on hoopis erepunane. Otsustame siiski, et mehed on nime andnud, mehed seda enam tagasi ei võta, seda enam, et elu on niikuinii ebaõiglane. Ka mõisnikud panid meie esivanematele rumalaid nimesid ja näiteks Sitakoti Mats on siiamaani kõige kuulsam Kullamaalane.

See on väike ahvikari – koos emade rinna otsas või seelikusabas rippuvate tittedega kümmekond isendit. Nad võtavad kohad sisse laagripaika ümbritsevate puude otsas ja jäävad meid tähelepanelikult jälgima. Rünnak tabab meid siis, kui ma parasjagu praadimiseks saia viilutan. Kui laua äärest hetkeks kõrvale astun, on Sinitill paari hüppega puu otsast maas, kargab välkkiirelt lauale ja põgeneb saagiga kärmesti kaugemale. Muidugi pole mul võimalik sellise ülekohtuga leppida – needusi ja sajatusi hüüdes jooksen ma pärdikule järele.

Toit jääb taas valveta ja selle kasutab ära ülejäänud kari, kes tuiskab lauast tuulispasana üle, haarates kaasa kogu sinna veel jäänud söödava. Nüüd koguneb terve meie reisiseltskond laua ümber ja asub ressursside kaitsele – kes ähvardab ahve vorstipuu viljaga, kes viskab kuivanud elevandipabulaga. Pärdikud pagevad veidi kaugemale ja jäävad meid puude otsast piidlema.

Söandame taas söödavat kastidest lauale tõsta. Ent pärdikute strateegia on põhjalikult välja töötatud ja paljude safarituristide peal lihvitud. Ühe maasturi uks on lahti ning noor pärdik sööstab oma nahka kaalule pannes autosse. Kõiksemees tormab selle peale autode juurde, kõik uksed tõmmatakse lahti ja häbistatud ahv aetakse autost välja. Niiviisi meie tähelepanu kõrvale suunanud, teevad ahvid veel ühe rünnaku söögilauale.

See jääb ka sedapuhku viimaseks, järgmisena võtavad pärdikud ette meie naabrid. Erinevad seltskonnad paigutatakse laagrites nii, et nad ei oleks otse üksteise silma all, ent seal toimuv siiski enam-vähem näha oleks. Kohe hakkab sealt kostma mahlakat afrikaansi, ja ime küll – pärdikud näivad seda keelt mõistvat ja lippavad kiirelt edasi, soovimata seltskonnaga rohkem tegemist teha. Erinevalt Euroopa ja Ameerika turistidest pole afrikandrid pehmod ja kriitilistes olukordades võivad nad käituda resoluutselt. Ahvide vastu soovitatakse laagrites kaasa kanda ragulkat. Pärdikud teavad varasemast kogemusest, millega on tegemist ja põgenevat juba ainuüksi kada väljavõtmise peale. Ehkki olin selle soovitusega kursis, ei kibelenud ma reisi ette valmistades siiski kada meisterdama. See on ikkagi relv, mis võib halvemal juhul loomi vigastada – pole just kena, kui lähed võõrale maale seiklema ja hakkad sealseid põlisasukaid tulistama. Tegelikult võib kada safaril vaja olla küll – juhuks kui peaksid ründama paavianid. Paavianide karjad on suuremad ning loomad ise tugevamad ja hirmuäratavate hammastega. Paavianide rünnakud võivad mõnikord lõppeda ka füüsiliste kokkupõrgetega. Kuid kada ei tohiks olla tagasilangus lapsepõlve süüdimatusse ja sellega peaks kaasas käima laskemoon, mis ei tekita loomale kehavigastusi – kasvõi näiteks koorimata pekaanipähklid, mida siinsetes supermarketites üsna soodsa hinna eest osta saab. Ka poisikeserelvaga ei tohiks ületada hädakaitse piire. Õnneks hoidsid paavianid meie külastatud laagrites kõikjal meist parajat distantsi – ilmselt olid laagrite hooldajad neile juba teinud füüsilisi noomitusi.

Veedame päeva Khwai piirkonnas. Kui päike hakkab mopaanisalude taha laskuma, on aeg laagrisse tagasi pöörduda. Ahvid on juba ootel. Ent sedapuhku oleme otsustanud näidata pärdikutele, milleks on looduse kroon võimeline. Meil on pudelike habanero-pipra kastet, milles märatseb tuhandeid väikseid Scoville´i kuradikesi. Tulisuselt ületab see tabasco-kastme mitmekordselt ja oleme seda ise seni kasutanud ainult homöopaatiliste annustena.

Võtame söögikraami kastidest välja, aga esialgu seame nähtavale ainult tšillikastmega heldelt määritud saiaviilud. Kõik pöörduvad seljaga laua poole ja on valmis käiku laskma oma aegsasti ettevalmistatud laugh-track´i. Ahvid käituvad nii, nagu stsenaarium ette näeb: igaühel saiaviilud näpus, põgenevad nad puude otsa ja asuvad aplalt saagi kallale. Teeme kohustusliku naerupahvaka küll ära, aga nii nagu sageli juhtub ka ameerika komöödiafilmides - nalja nagu eriti polegi. Oleme oodanud dramatilisi grimasse ja hirmukriiskeid, aga ahvid panevad saiaviilud stoilise rahuga nahka, lakuvad sõrmed puhtaks ja suunduvad jõe äärde jooma. Meie juurde nad enam tagasi ei tule. Mõne aja pärast kostab laagrinabrite poolelt taas valje afrikaansikeelseid sajatusi. Kui tagantjärgi järele mõelda – kas pärdikute käitumismudel kirjeldab inimkäitumist, või hoopis vastupidi? Ja ehk tuleks etoloogia rajajaks nimetada hoopis Ivan Krõlovi, kelle valm sellest, kuidas Päitsik puskis Punikut, võtab loodusliku puskimisahela lühidalt kokku.
 

 

Autor

Kommentaarid

Hetkel andmed puuduvad.