Kuresoo

Hääled ja lõhnad Okavango öös

Päev läbi taevalaelt keevitanud päike kustutab turteltuvide soigumise saatel oma leegi ja muutub hõõguvaks apelsiniks. Kilg-merikotka hüüd loojuva päikese poole lõikab läbi tsikaadide saagimise.

Naeruiibis teeb morbiidselt lõkerdades viimase lennukaare. Kõrbest saabub parv öövurilaid, kes sooritavad jõekäärus itsitades päeva ainsa joomisrituaali; isaslinnud kastavad end vette, et viia oma sulgedes juua ka kuuma liivas janunevatele tibudele.

Õhku imbub Aafrika öö soe must tint. Öösorri nurrumootor käivitub vaiksete mulksatustega ja võtab tasapisi tuurid üles. Papüürustel hakkavad kilksuma võrakonnad, peatselt liituvad džässiga kärnkonnade oboed.

Õhtune äike tõi veidi värskust. Välgud sähvivad nüüd Sambias, seal kusagil on süttinud metsad. Õhus on kerget suitsu- ja buurivorstide lõhna, mis seguneb sooja vihma käes käärima löönud elevandisõnniku vinaga.

Keegi kõnnib põõsastikus. Tulijat pole näha, aga terav närimistubaka lõhn reedab kaelkirjaku. Võpsikus irvitavad hüäänid. Kusagil lähedal murrab elevant puid. Ta lehkab nagu barrel uriiniga lahjendatud testosterooni. Siis hakkavad möirgama lõvid ja elevant puhub oma trompetile hääle sisse. Paar jõehobu on jõekäärust välja tulnud, nende hääl kõlab nii, nagu naeraksid paksud astmahaiged vanamehed mingi eriti nilbe nalja üle. Enne uinumist tuleb kätte saada tänase päeva ainus pirisev sääsk.

 

Autor

Kommentaarid

Hetkel andmed puuduvad.