Kuresoo

Angry birds

Siidisabade elu külmal kevadtalvel ei ole meelakkumine. Kõik marjad on peaaegu viimseni ära söödud, vaid siin-seal leidub veel üksikutel lodjapuudel kobaraid ja tuhkpuul tohletanud marju. Lodjapuu marjad on pärast suuri külmi muutunud magusaks ja nii mõnigi kunksmoor oskab neist maitsvat ja tervistavat keedist vaaritada. Tee lodjapuumoosiga aitab isegi külmetuse ja palaviku vastu. Aga tooretel marjadel on üks häda – nad on väga vesised ning pakasega muutuvad nad marjajäätiseks. Selliseid jääpalle tuleb siidisabadel ka suure pakasega peotäite kaupa alla neelata – päevas umbes linnu enda kehakaalu jagu. Võite ise järele proovida, mis tunne tabab teid – 20° kraadise külmaga, kui kihutate ühe jutiga makku paar kilo marjajäätist. Igatahes võtavad siidisabad pärast seda  vihaste lindude ilme ja värisevad nagu tahaks nad kohe-kohe lõhkeda. Kui nad noka avavad, tõuseb sealt ilmaruumi auru ja jääkristallide tilinat.


T.H. Ilves olla arvanud, et eestlased peaksid saama hakkama millegi palju paremaga kui „Angry birds“. Arvestades sellega, et eestlasi peetakse üha sagedamini ohustatud liigiks, peaksime rohkem mõtlema eugeenikale. GME- geenmuundatud eestlane, võiks esindada parimaid geene, mis loomariigis saadaval. Siidisabalt võiks GME-le siirdada külmataluvuse geenid. Veelgi tarvilikum oleks eestlasele siidisaba võime kiiresti alkoholi lagundada – see tähendaks siis nii alkoholi dehürogenaasi kui ka atseetaldehüüdi oksüdaasi laenamist. Ja lõpuks võiks GME-d kaunistada üks uhke tutt peas.

 

Autor

Kommentaarid

Hetkel andmed puuduvad.