Kuresoo





Kes kus elab, kes kellega käib, kes keda sööb?
Blogi autor: Rein Kuresoo

 

1 2 Järgmine » Leitud: 38 tulemit | Kuvab 1-30 tulemit
Atom RSS

Hääled ja lõhnad Okavango öös

Päev läbi taevalaelt keevitanud päike kustutab turteltuvide soigumise saatel oma leegi ja muutub hõõguvaks apelsiniks. Kilg-merikotka hüüd loojuva päikese poole lõikab läbi tsikaadide saagimise.

Naeruiibis teeb morbiidselt lõkerdades viimase lennukaare. Kõrbest saabub parv öövurilaid, kes sooritavad jõekäärus itsitades päeva ainsa joomisrituaali; isaslinnud kastavad end vette, et viia oma sulgedes juua ka kuuma liivas janunevatele tibudele.

Õhku imbub Aafrika öö soe must tint. Öösorri nurrumootor käivitub vaiksete mulksatustega ja võtab tasapisi tuurid üles. Papüürustel hakkavad kilksuma võrakonnad, peatselt liituvad džässiga kärnkonnade oboed.

Õhtune äike tõi veidi värskust. Välgud sähvivad nüüd Sambias, seal kusagil on süttinud metsad. Õhus on kerget suitsu- ja buurivorstide lõhna, mis seguneb sooja vihma käes käärima löönud elevandisõnniku vinaga.

Keegi kõnnib põõsastikus. Tulijat pole näha, aga terav närimistubaka lõhn reedab kaelkirjaku. Võpsikus irvitavad hüäänid. Kusagil lähedal murrab elevant puid. Ta lehkab nagu barrel uriiniga lahjendatud testosterooni. Siis hakkavad möirgama lõvid ja elevant puhub oma trompetile hääle sisse. Paar jõehobu on jõekäärust välja tulnud, nende hääl kõlab nii, nagu naeraksid paksud astmahaiged vanamehed mingi eriti nilbe nalja üle. Enne uinumist tuleb kätte saada tänase päeva ainus pirisev sääsk.

 

Kommenteeri

Hädas pärdikutega

„Go away! Gooway!“ hüüab hallturako. Laagrile on lähenemas ahvid. Botswanas pole just palju ahviliike – siin elavad karupaavian e. tšakma, lõuna-rohepärdik ja üks looridele lähedane öise eluviisiga poolahviline - galaago. Valik pole raske – need siin on rohepärdikud.

 

 

Ehkki pärdikud on primaatide sugupuus inimesest mõne oksa võrra kaugemal kui inimahvid, peetakse neid üsnagi „inimlikeks“ ahvideks ja nende sotsiaalkäitumise järgi on mudeldatud inimese käitumise aspekte, näiteks dominantsus-/alluvussuhteid. Nagu ahvidel üldisemalt tavaks, on karja juhiks kõige tugevam alfa-isane. Kui tema teeb mõnele oma alluvale füüsilise noomituse, karistab too omakorda mõnd enda alluvat ja too omakorda endast nõrgemat. Siinse alfamehe türkiissinine võimusümbol välgub juba kaugelt eemalt läbi lehtede. Selleks, et ta end meie seltskonnas hubasemalt tunneks, nimetame ta pikemalt mõtlemata Vanaks Sinitilliks. Kui ahvid lähemale tulevad, peame aga tõdema, et pärdiku genitaalid näevad välja nagu illustratsioon füsioloogia-aabitsast (spermatogeneesiks on tarvis kehatemperatuurist madalamat temperatuuri) – sinised on üksnes tema testised, pärdiku peenis on hoopis erepunane. Otsustame siiski, et mehed on nime andnud, mehed seda enam tagasi ei võta, seda enam, et elu on niikuinii ebaõiglane. Ka mõisnikud panid meie esivanematele rumalaid nimesid ja näiteks Sitakoti Mats on siiamaani kõige kuulsam Kullamaalane.

See on väike ahvikari – koos emade rinna otsas või seelikusabas rippuvate tittedega kümmekond isendit. Nad võtavad kohad sisse laagripaika ümbritsevate puude otsas ja jäävad meid tähelepanelikult jälgima. Rünnak tabab meid siis, kui ma parasjagu praadimiseks saia viilutan. Kui laua äärest hetkeks kõrvale astun, on Sinitill paari hüppega puu otsast maas, kargab välkkiirelt lauale ja põgeneb saagiga kärmesti kaugemale. Muidugi pole mul võimalik sellise ülekohtuga leppida – needusi ja sajatusi hüüdes jooksen ma pärdikule järele.

Toit jääb taas valveta ja selle kasutab ära ülejäänud kari, kes tuiskab lauast tuulispasana üle, haarates kaasa kogu sinna veel jäänud söödava. Nüüd koguneb terve meie reisiseltskond laua ümber ja asub ressursside kaitsele – kes ähvardab ahve vorstipuu viljaga, kes viskab kuivanud elevandipabulaga. Pärdikud pagevad veidi kaugemale ja jäävad meid puude otsast piidlema.

Söandame taas söödavat kastidest lauale tõsta. Ent pärdikute strateegia on põhjalikult välja töötatud ja paljude safarituristide peal lihvitud. Ühe maasturi uks on lahti ning noor pärdik sööstab oma nahka kaalule pannes autosse. Kõiksemees tormab selle peale autode juurde, kõik uksed tõmmatakse lahti ja häbistatud ahv aetakse autost välja. Niiviisi meie tähelepanu kõrvale suunanud, teevad ahvid veel ühe rünnaku söögilauale.

See jääb ka sedapuhku viimaseks, järgmisena võtavad pärdikud ette meie naabrid. Erinevad seltskonnad paigutatakse laagrites nii, et nad ei oleks otse üksteise silma all, ent seal toimuv siiski enam-vähem näha oleks. Kohe hakkab sealt kostma mahlakat afrikaansi, ja ime küll – pärdikud näivad seda keelt mõistvat ja lippavad kiirelt edasi, soovimata seltskonnaga rohkem tegemist teha. Erinevalt Euroopa ja Ameerika turistidest pole afrikandrid pehmod ja kriitilistes olukordades võivad nad käituda resoluutselt. Ahvide vastu soovitatakse laagrites kaasa kanda ragulkat. Pärdikud teavad varasemast kogemusest, millega on tegemist ja põgenevat juba ainuüksi kada väljavõtmise peale. Ehkki olin selle soovitusega kursis, ei kibelenud ma reisi ette valmistades siiski kada meisterdama. See on ikkagi relv, mis võib halvemal juhul loomi vigastada – pole just kena, kui lähed võõrale maale seiklema ja hakkad sealseid põlisasukaid tulistama. Tegelikult võib kada safaril vaja olla küll – juhuks kui peaksid ründama paavianid. Paavianide karjad on suuremad ning loomad ise tugevamad ja hirmuäratavate hammastega. Paavianide rünnakud võivad mõnikord lõppeda ka füüsiliste kokkupõrgetega. Kuid kada ei tohiks olla tagasilangus lapsepõlve süüdimatusse ja sellega peaks kaasas käima laskemoon, mis ei tekita loomale kehavigastusi – kasvõi näiteks koorimata pekaanipähklid, mida siinsetes supermarketites üsna soodsa hinna eest osta saab. Ka poisikeserelvaga ei tohiks ületada hädakaitse piire. Õnneks hoidsid paavianid meie külastatud laagrites kõikjal meist parajat distantsi – ilmselt olid laagrite hooldajad neile juba teinud füüsilisi noomitusi.

Veedame päeva Khwai piirkonnas. Kui päike hakkab mopaanisalude taha laskuma, on aeg laagrisse tagasi pöörduda. Ahvid on juba ootel. Ent sedapuhku oleme otsustanud näidata pärdikutele, milleks on looduse kroon võimeline. Meil on pudelike habanero-pipra kastet, milles märatseb tuhandeid väikseid Scoville´i kuradikesi. Tulisuselt ületab see tabasco-kastme mitmekordselt ja oleme seda ise seni kasutanud ainult homöopaatiliste annustena.

Võtame söögikraami kastidest välja, aga esialgu seame nähtavale ainult tšillikastmega heldelt määritud saiaviilud. Kõik pöörduvad seljaga laua poole ja on valmis käiku laskma oma aegsasti ettevalmistatud laugh-track´i. Ahvid käituvad nii, nagu stsenaarium ette näeb: igaühel saiaviilud näpus, põgenevad nad puude otsa ja asuvad aplalt saagi kallale. Teeme kohustusliku naerupahvaka küll ära, aga nii nagu sageli juhtub ka ameerika komöödiafilmides - nalja nagu eriti polegi. Oleme oodanud dramatilisi grimasse ja hirmukriiskeid, aga ahvid panevad saiaviilud stoilise rahuga nahka, lakuvad sõrmed puhtaks ja suunduvad jõe äärde jooma. Meie juurde nad enam tagasi ei tule. Mõne aja pärast kostab laagrinabrite poolelt taas valje afrikaansikeelseid sajatusi. Kui tagantjärgi järele mõelda – kas pärdikute käitumismudel kirjeldab inimkäitumist, või hoopis vastupidi? Ja ehk tuleks etoloogia rajajaks nimetada hoopis Ivan Krõlovi, kelle valm sellest, kuidas Päitsik puskis Punikut, võtab loodusliku puskimisahela lühidalt kokku.
 

 

Kommenteeri

Surud varasuvistel õitel

Juuni alguses puhkeb valgesse õhtukleiti lõhnav kuslapuu. Temast saab varasuviste ööliblikaballide heldeim võõrustaja. Õhtuhämaruse saabudes saadab kuslapuu laiali vastupandamatult lõhnastatud peokutse. Kõige varem, päikese loojudes, tulevad visiidile vöödilise tagakehaga madara-vöötsurud, kel on au suruda esimestena oma imilondid õiekarikates peituva joovastava nektarini. End oma varase tõusmisega vabandades lahkuvad vöötsurud niisama ootamatult, kui nad saabusid. Alles seejärel tulvavad ballile hilised seltskonnalõvid - esmalt veidi kasvatamatult rüselevad väike-punasurud, kes peavad aga kohe tõdema, et nad on sattunud rebasteks kure võõruspeole. Pärast seda, kui väike-punasurud on läinud end lohutama võhumõõkade, rododendronite ja veigelate õitele, saabuvad märksa kombekamad suur-punasurud. Peoliste seas võib näha ka mõnd pruuni männisuru ning üksikuid suuri ja salapäraseid sirelisurusid. Mõned suruliigid, näiteks haava-ja silmiksurud, lükkavad kuslapuu kutse tagasi, nende valmikuelu möödub paastudes. Jõuline lend ja öine jahedus nõuavad liblikailt palju energiat (selleks, et õhtujaheduses lendu tõusta, peavad ööiblikad kõigepealt kiiresti tiibu väristades oma rindkere soojaks kütma). Seetõttu kasutavad nad meelsasti juhust lõhnavatelt õitelt nektari tankimiseks ega lase end isegi taskulambivalgusest eriti segada. Suurtest liblikatest kubisev hõngav põõsas elamust, mida et saa just igalt ballilt. Kui tuli kustutada, on kuulda suurte liblikate tiivavurinat, mis loob kuslapuult lendu uha uusi ja uusi magusalt lõhnavaid tundepahvakuid.

Suur-punasuru kuslapuul

Surud tolmeldavad õisi, mil on pikk õieputk või kannus. Charles Darwin, kelle üheks oluliseks uurimisteemaks oli ka taimede putuktolmlemine, sai 1862 aastal Madagaskarilt näidise orhideeliigist Angraecum sesquipedale, mille õiekannus oli 20-35 sentimeetri pikkune, ja oli hämmastunud – polnud teada, millisel putukal võiks olla nii pikk imilont, mis ulatuks sellise õie kannuse põhjani. Oma samal aastal ilmunud raamatus „Orhideede tolmlemine“ ennustas ta sellise putuka olemasolu.

Mõned aastad hiljem avaldas Alfred Russel Wallace artikli, milles ta toetas Darvini hüpoteesi, märkides, et Aafrika mandril elaval surul Xantophan (Macrosila) morganii on vajaliku pikkusega instrument olemas. Wallace kirjutas: „Võib vabalt ennustada, et samalaadne suruliik elab ka Madagaskaril ja seda saart külastavad naturalistid võiksid seda sealt otsida sama kindlusega nagu astronoomid otsisid planeet Neptuuni – kindlasti on nad otsingutes sama edukad.

Sobiva pikkusega imilondiga suru avastati Madagaskarilt 1903. aastal ja ta sai nimeks Xanthopan morganii praedicta (praedicta tähendab ette ennustatut). Tõsi küll, hiljem leiti, et tegemist ei ole eraldi alamliigiga – Madagaskaril elab suruliik, kes ei erine millegi poolest oma sugulastest Mustal Mandril.

Suur-punasuru imeb lõhnava kuslapuu õiest nektarit. Selleks, et liblika pikk imilont niisama pika õiekarika põhja ulatuks, peab punasuru oma pea õie sisse torkama. Tema alakeha hõõrdub sel ajal vastu emakat ja tolmukaid.

 

 Männisuru kuslapuul

 

Väike-punasuru askeldab siberi võhumõõga õitel. Kuslapuusse nad ei puutunudki - ilmselt on lont liiga lühike. Ikkagi Small Elephant Moth

Kommenteeri

Härjapõlvlasel läheb hari punaseks

Peale käbliku on lindude kuninga kuldsele troonile veel teisigi pretendente. Põhjused, miks tiivuliste valitsejate matriklisse on sattunud mitu linnuliiki, on ilmselt lingvistilised – taganjärele ei osanud Plutarchose tõlgendajad enam täpselt määratleda, kas kotka sulgede vahel taevasse tõusnud lind, keda nimetati basiliskos, oli käblik või pöialpoiss, veel vähem seda, kas tegu oli meile tutava pöialpoisiga või pigem lääne-pöialpoisiga, kes Vanas Kreekas kõige tõenäolisemalt oleks võinud lindude valitseja kohale võistelda. Legend hargneb – ühe versiooni järgi lendas pöialpoiss kotka seljast päikese poole ja kõrvetas oma lagipea. Ja pöialpoiste lagipead katavad tõepoolest oranž-kuldsed sulekesed. Teise variandi kohaselt, korraldati lindude kuninga leidmiseks veel üks katse – kes lindudest suudab tungida kõige sügavamale maa alla. Käblik lipsanud hiireurgu ja võitnud sellegi tuleproovi.

Kes neist see päris kuningas on – mine võta kinni. Käblik elab metsa kõige madalamal korrusel ja kui ta parasjagu silma ei hakka, siis kuulda on nii ta valju ja kõlavat laulu kui ka teravat täristamist alatasa. Pöialpoissi pole paljud inimesed kunagi märganud - kasvõi seetõttu, et see meiekandi väikseim lind tegutseb peamiselt puude latvades. Vanemad ja töntsima kõrvaga inimesed ei pruugi ta häältki kuulda. Ometi on nime regulus – kuningake, saanud endale just pöialpoiss. Pöialpoisi pead ehib kuldkollane musta randiga pilotka, mida hea tahtmise korral võib ka kuningakrooniks pidada.

 

Talve hakul on pöialpoiss meie oksametsades arvukaim linnuliik. Pöialpoiste parvedes on tavaliselt kümmekond lindu, kes askeldavad sõbralikult koos ning pakaseöödel koonduvad sooja hoidmiseks ühisteks linnupundardeks. Külmad talved harvendavad pöialpoiste ridu märgatavalt. Kevadeks on pöialpoiste sõbralikkusevarud ammendatud – nad heidavad paaridesse ja kuuselatvadest hakkab kostuma nende imepeenikest viiuldamist. Isaslind ei salli oma naabruses ühtki rivaali. Kui mõni selline lähikonda ilmub, muundab pöialpoiss oma kuldkollase pilotka leekivaks kuningakrooniks.

 

 

 

Kommenteeri

Munitsipaalvaresed

Veebruari viimastel päevadel või märtsi alul otsib Peaingel Miikael paradiisiaia Konguta sovhoosi Vellavere osakonnast üles Vadim Želnini ja küsib: kas on aeg? Vadim luristab piipu, kompab käega seeravite õlavarre-kattesulgi, veendub, et tertsiaarid on vahetunud ja seeravite sulgimisaeg sellega lõpule jõudnud ning mõmiseb „mhmh“. Selle kinnituse peale saadab peaingel vagadele linnukestele telepaatilise kraaksatuse ning vareslaste hooajaline demograafiline madalseis Eestis pöördub taas arvukuse tõusuks. Poola gawron-id raputavad oma sulgedelt Rzeczpospolita pori ja saabuvad tagasi sünnimaale, saades siin taas künnivaresteks. Lisaks neile tõttavad Lätis pelēkā vārna-dena talve veetnud linnud Eestisse, kus neist saavad hallvaresed, meil talvitunud varestest omakorda lendab osa Soome, muutudes seal taas varis-teks.

 

Koju saabuvaid talente tervitavad sajad tuhanded lume alt välja sulanud koerajulgad. Ka loodusesõbrad rõõmustavad, sest künnivaresed on rändlindude esimesed saadikud, kes toovad meile teate ka teiste rändurite peatsest kojujõudmisest. Pärast pikka talve ei tundu varese kraaksatus isegi looduskaugele inimesele veel väga kohutav. Vareseid saab aga üha rohkem. Ühel hetkel ületab tavakodaniku vajadus vaikuse, korra ja hügieeni järele kergemeelse rõõmu kevade saabumise üle ning ta hakkab nõudma, et varestega midagi ette võetaks.

Esmalt ilmuvad kurjad noodid internetifoorumitesse. Mõne aja pärast saavad varestest vaevatud aru, et tühi kraaksumine ei aita ja võtavad ette ühisavaldusi omavalitsusele. Ametnikele pole see muidugi mingi uudis, vaid igakevadine peavalu, millele ei ole rohtu. Ehkki vastus on ette teada, pöörduvad omavalitsejad murekirjaga Keskkonnaameti poole. Ametnikud asuvad menetlema. Menetlemine on bürokraatlik-maagiline riitus, mis võib kesta kuu loomisest hääbumiseni, ehkkii vastuse sisu on juba ammu kõigile pähe kulunud:

Looduskaitseseaduse kohaselt on looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtlik hävitamine ja kahjustamine või pesade kõrvaldamine keelatud. Keelatud on ka lindude tahtlik häirimine, eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal. Loomakatseseadus lubab looma surmata muu hulgas siis, kui tegemist on uluki küttimisega või enesekaitseks (kui on oht elule või tervisele). Jahieeskiri lubab künnivaresele pidada varitsus- või hiilimisjahti väljaspool pesitsusaega kahjustuste vältimise eesmärgil ja hallvaresele peibutus-, hiilimis- või varitsusjahti ning jahti varesemõrraga 1. juulist 31. märtsini. Jahiseadus ei luba linnas ja mujal tiheasustusalal üldse jahti pidada.

Seni, kuni kodanikud kaebavad ja ametnikud menetlevad, istuvad Peetrus, Vadim Želnin ja lindude kaitsepühak Gallus pilveserval. Sealt on ilusasti näha, et varesed on pesadesse munetlenud esimesed munad. Želnin popsutab piipu ja imestab:
„Suurem osa eestlastest enam jumalasse ei usu ja kümne käsu täitmisega on lood üha nirumad, ainult viies käsk on saanud uue ja senisest sügavama sisu - Sa ei pea ligimest tapma - isegi mitte siis, kui ta kraaksub ja sulle pähe situb.“
„Seda teevad inimesega kiirlaenud - väga paljud inimesed on hakanud uskuma, et elusolendi tapmine toob karmavõla ja võlgu on niigi palju,“ vastab Peetrus, „Need usuasjad on ikka imelikud – harva viitsitakse mõelda, kas karmavõlale rakendub lepinguõigus või lepinguväliste suhete õigus.“
„Või siis sellele, milliseid loomarühmi peetakse ligimesteks – batsill ei saa ju ligimene olla, sääsk samuti mitte, kiritigusid on kõik valmis jalge alla tallama nagu mullikilet,“ kostab Gallus, „Loomakaitseseaduse tähenduses on aga loom ehk siis ligimene näiteks imetaja, lind, roomaja, kahepaikne, kala või selgrootu. Seevastu sõõrsuid - jõe- ja ojasilmu pole seaduslike ligimeste hulka arvatud, küll aga on inimese ligimesed näiteks nookpaeluss, solge, kiritigu ja laanepuuk.“

Maistel inimestel on aga omad mured ja askeldused. Seadused on veidi ähmased - mida tähendab „pesitsemise aeg“? Mitmed ametnikud on seda tõlgendanud esimese muna munemise ajana (mida on maapäälsetel on raskevõitu hinnata) ja andnud mõnikord loa enne seda hüpoteetilist kuupäeva varesekolooniaid rünnata.

Sellised ründed on nii üleriigilistes kui kohalikes kobrulehtedes läbi aegade rohkesti kõmuainet andnud, mõnikord sekkuvad varesed isegi kohalikku poliitikasse. Näiteks kirjutab „Virumaa Teataja“, kuidas Kadrinas püüti 2011. aastal varestest lahti saada. Esmalt kasutati pritsimeeste abi, kuid veejuga jäi kuuse võrast läbitungimiseks nõrgaks. Siis olevat Kadrina vallavalitsuse liige A.N. roninud ise kuuse otsa ja hävitanud isiklikult seitse ja pool pesa. Pole kahtlust, et selline kangelastegu sai linnusitaordeniga ära märgitud. Kui aga Peetrus peaks kunagi nimetatud ametniku varestele korvamatu kahju tekitamise pärast paradiisi väravate taha jätma, oleks too ilmsüütu kannataja, sest varesed ehitavad jonnakalt oma pesad uuesti üles. Sedalaadi agarus ongi üldiselt targem jätta kohalike valimiste aastale – nii on sellest võimalik vähemalt poliitilist profiiti lõigata. Kadrinas aga prooviti kraaksujaid peletada USA-st tellitud laserplaadiga, millele oli salvestatud lindude hädakisa ja hoiatushäälitsused. Selle katse tulemustest ei leia ajakirjanduses mingit jälge, aga millist tulemust võinukski ameerika vareste kraaksumise peale oodata? Eesti munitsipaalpoliitika kõikematvas rumaluses ei maksa unustada, et vares on ikkagi tark lind.

Jõgeva linna 56 kinnistuomanikku pöördus aastal 2013 (valimised!) linnavalitsuse poole järgmise märgukirjaga: Juba kümme aastat võtavad Jõgeva linnas võimust hallvareste ja hakkide kolooniad, mis aasta-aastalt suurenevad. Linde on siin mitte enam sadu, vaid tuhandeid. Nii suur kogum reostab meie linnaruumi, häirib inimeste tavaelu ja levitab haigusi. Linnud on võtnud võimust kõikides parkides ja ka juba koduhoovides. Nad on agressiivsed, ründavad inimesi ning loomi, valimata nende vanust ja ründamise kohta /.../ Oleme ootel, kas sügisel pärast kohalike omavalitsuste valimisi on siin võimul varesed või Jõgeva linna elanike valitud eestseisus. Praegusel hetkel annaksime küll hääle varestele!  Ooteaeg on möödas ja valimised toimunud, aga ühtki varest Jõgeva volikogus ei istu. Jõgeva endise linnavolikogu keskerakondlasest liige P.P on arvanud, et vareste arvukuse piiramisele saaks kaasa aidata oravate populatsiooni kasv:„Vareste suurim looduslik vaenlane on orav, kes sööb varesepoegi“.

Kuressaare linnaarst J. Z. telefon on kevadeti pidevalt punane, sest inimesed kardavad kõnniteedel vedelenud hakkide väljaheidest nakkust saada. „Leidsime, et ehk on mõtet märgistada taolised kohad kolmnurkse ohumärgiga, kuhu on joonistatud sittuv lind,” meenutab J. Z.

Kas te ei tahaks kirjutada meile lugu sellest, kuidas linnavareste vastu võidelda?„ küsis kohaliku lehe toimetaja minult alles üleeile. Lugu varestest oli mul peaaegu valmis ja teisale lubatud aga sellest, kuidas varestega võidelda, ei olnud selles sinnamaani ridagi.

Maksimaalne tulemus, mida pesade lõhkumisega on võimalik saavutada – ükskõik, kas seda tehakse veekahuritega, tõstukitelt või ise puu otsa ronides, on see, et künnivaresed kolivad mujale – seda muidugi juhul, kui suudetakse lõhkuda suurem osa pesi ja linnas või alevis on veel puid alles. Selleks, et vareslaste vastu midagi dramaatilisemat ette võtta, on tarvis kaalukamaid süütõendeid – näiteks terviserikete kohta, mida varesed põhjustavad. Vaevalt, et Keskkonnaministeerium annaks luba sõja alustamist vareslaste vastu enne, kui on koostatud vareslaste ohjamiskava. Ja lõpuks selguks, et ükski humaansem meetod vareste arvu piiramiseks tegelikkuses ei tööta. Kormoranide mune õlitatakse, aga püüdke õlitada mune mitmesajapesalises varesekoloonias, mile pesad asuvad 20 meetri kõrgusel puude ladvaokstel!

Kui tahaksime, et vareseid oleks linnades silmnähtavalt vähem, peaksime unustama kõik „erinevus rikastab“- stiilis loosungid, kehtestama eriolukorra ja kaotama looduskaitseseaduses, loomakaitseseaduses ja jahiseaduses hulga pügalaid. Kui püssid linnas „Allahu akbar“- hüüete saatel pauguksid, jahikullid taeva all tiirleksid ja mürk väljadel karvaseid ja sulelisi maha niidaks, küllap väheneks tasapisi ka kraaksujate hulk. Selle stsenaariumi pahupool on vaid see, et ka Peetrus võiks pilve piiril tinaubadega pihta saada.

 

Kommenteeri

Külalised safarilaagris

Botswana kaitsealade ja rahvusparkide laagrikohtadel pole mingeid piirdeid. Maasturitel rändavad safarituristid ööbivad enamasti katusetelkides, vanad safarihundid ka maapinnal kuppeltelkides. Mistahes elajaloom võib laagrist suvalisel kellaajal läbi hüpata, et teile omal viisil „tere tulemast Botswanase“ öelda. Külalislahked ja uudishimulikud, nagu nad on, kipuvad nad seda reeglina ka tegema. Esimesena tervitab teid kindlasti tava-põõsasorav.Tõenäoliselt on neil loomakestel leping Botswana Turismiametiga laagrites majandamiseks. 

 

 

 

Põõsasorav tahab kogu aeg midagi põske pista. Või, kui põske ei mahu, siis kooreprakku.

 

Abivalmeid olendeid on veelgi - kui te ei viitsi õhtul kastruli põhja külge keevitunud makarone lahti kraapida, siis olge mureta – öösel tuleb hüään, ajab kastruli kummuli, lakub ära nõudepesuvee ja limpsib poti laitmatult puhtaks. Ainuke häda on selles, et kuigi nime järgi otsustades võiksid hüään ja hügieen lähisugulased olla, on need kaks pärit vastandpoolustelt.

 

Kaelkirjak on tulnud Ihaha laagrikohta, et öelda meile „Ke kgale re sa bonane!“ (long time no see!). Foto: Leho Luigujõe

Osa loomadest tuleb pimedal ajal seepi, hambaharja või sandaale laenama. Usaldada neid süütu näoga olendeid väga ei maksa, tõenäoliselt ei näe te laenatud esemeid enam kunagi. Seepärast on tark enne magamaminekut peita ära nii söödavad kui söödamatud asjad. Lisaks hüäänile võib öisel ajal laagris näha näiteks kaht liiki šaakaleid ja genettkasse, kõrvukrebast, ja meemäkra. Nad kõik on õppinud pikanäpumehed, aga pealtnäha väheldase kähmaka meemägra suhtes tuleks sellegipoolest säilitada aukartus. Sel huvitaval elukal endal nimelt puudub enam-vähem täiesti respekt kaasolendite suhtes, ükskõik kui suured ja tugevad need ka ei oleks. Kui meemäkra tülitada, võib ta paugupealt muutuda püstikuradiks. Eriti taunimisväärne on ta väidetavalt instiktivne komme lüüa ahistajat oma pikkade küünistega tagajalgadega otse hargivahele, ilmse sooviga vastast (muidugi, kui too on meessoost) mehedustest ilma jätta.

 

 

Tumeselg-šaakalil on ilusad silmad ja kaunis lauluhääl. Aga ainuüksi sellega ära ei ela. Šaakal on pärit põlisest varaste soost.

 

Loomulikult on toit see, mis loomad laagrite juurde toob. Nii mõnigi kord näeb safarilaager välja nagu rändtsirkus, kus on esindatud elevanditrikid, ahvide õhuakrobaatika, kõhurääkijad, lindude klounaad ja palju muid jõu-, ilu- ja naljanumbreid.

 

Neljajalgsetele külalistele süüa pakkuda ei ole mõistlik tegu. Neist saavad kiiresti väliköögisõltlased. Elevandid võivad laagrit külastada siis, kui haistavad puuviljade – eriti tsitruseliste, õunte või ananasside lõhna. Ja võite kindlad olla, et oma londiga püüavad nad isuäratava aroomi kinni kilomeetrite kauguselt. Juhul, kui elevant on saanud lõhnava sõnumi, et teil on kaasas puuvilju ning tuleb laagrit läbi otsima, ei ole mõtet kuni kuue tonni raskuse londilisega vaielda. Kui olete hakkama saanud rumalusega ja võtnud laagrisse kaasa ananassid, tuleb teil nüüd lisaks neile loovutada jääsalat, kurgid ja tomatid ning ilmselt ka leib enne kui elevant need jõuga võtab. Üldiselt elevandid siiski laagrites ei käi, sest laagrivahid ajavad nad sealt ära. Kui mõnele londilisele safarituristid liigselt meeldima hakkavad, võib ta edasine elukäik kujuneda kurvaks – seda isegi vaatamata sellele, et kõik Botswana elevandid on riigi esimese mehe, Seretse Khama Ian Khama isikliku kaitse all. Vaid tema saab anda välja loa elevandi tapmiseks ja üksikutel juhtudel on ta seda ka teinud.

 

 

Üle 2000 pühvli külaskäik Ihaha laagrikohas võtab meid nõutuks - meil pole nii palju sööginõusidki. Foto: Leho Luigujõe

 

Linnud korjavad laagrirahva toidulaualt pudenenud palukesed üles niikuinii, nende puhul pole väga vahet, kas neid toidetakse tahtlikult või mitte. Raudkindlalt on igas laagris kohal viirfrankoliin – nurmkana suurune kanaline, kes näeb turvakaalutlustel välja nagu tiivuline elevandipabul. Nagu kanad ikka, on ta hull saiapuru järele ja on nõus palukese järele hüppama võhivõõra autosse, toidulauale või otse supipatta.

 

 

Viirfrankoliin harjutab tsirkusenumbrit "Double Dutch" 

 

Pooltaltsad tutt-udelinnud, mitut liiki sarvnokad, safiirsinised kuldnokad ja vadavilbased suudavad teid veenda, et vähemalt poole Aafrika safari elamustest suudavad pakkuda sulelised. Neid tasub silmas pidada ka seetõttu, et läheneva ohu korral on nemad esimesed hoiatajad. „Go away! Gooway!“ hüüab hallturako. Laagrile on lähenemas ahvid. Aga see on juba omaette jutt.

 

 

 

Lõuna-sarvnokki huvitavad kõige enam autod, peeglid ja keedetud nuudlid. 

Kommenteeri

Käblik - legend ja lind

Iga rahvus mäletab ajaloo suuri sündmusi isemoodi. Kuulsa lindude ja loomade sõja on eestlaste jaoks interpreteerinud Ernst Peterson-Särgava. Tema ajalookäsitluse kohaselt tahtnud karu tapetud põdravasikat risuhunnikusse peita, seal aga olnud risulinnukese (käbliku) pesa. Linnuke palunud karu, et ta peidaks oma saagi teise hunniku alla ega lõhuks ta pesa. "Vait!" kisendanud vihane karu, "ei sinust, su sugulastest ega kõigist lindudest ole pisematki kasu. Kärbsepüüdjad, sääsesööjad, parmupiinajad olete kõik!" Uuemal ajal on arvatud, et karu võis kasutada ka väljendeid „integrast“ ja „liberast“.

Karu mõuramist olevat kuulnud öökull ja kaaren, öökullile läinud karu jutt otse südamesse. "Ohoo!" hüüdnud ta "Ohoo! Ohoo! Või meist pole kasu!" Kaaren olla aga kisendanud, et vana karu on krants. Ka rebane, määr, ilves ja tõhk olid riidu kuulnud, ligi kogunenud ja omakorda suleliste-poolse solvangu fikseerinud. Aga ka vares, rähn, peoleo ja kotkas seisnud ümberringi puude otsas ja kuulanud pealt. Pole teada, kas lindude vahel oli sõlmitud ka kollektiivkaitse leping, veel vähem sellest, kas selles sisaldus artikkel, mille kohaselt ühe liikme ründamist oleks käsitletud kallaletungina kogu alliansi vastu. Igatahes olnud vares see, kes neljajalgsetele sõja kuulutas. "Oli ikka natuke ettevaatamatu tegu," arvas kurg tagantjärele, "et kohe varesele järele karjusime. Ega nende meeste vastu palju saa, - need on õppinud kiskuma!"

 

Meokas oli aga kunagi päästnud vette kukkunud mesilinnu elu ja kutsus nüüd viimase sõjaliseks nõuandjaks. Samal ajal tuli kägu luureandmetega, et rebane kavatseb sõja ajal künka otsas vägede liikumist vaadelda ja juhul, kui asjad täbaraks kisuvad, sellest oma saba langetamisega märku anda. Karu nimetamine olevat ka mesilinnu piisavalt vihaseks ajanud ja ta lubanud hoolitseda selle eest, et sõda võidetakse.

 

Sõja edasine käik on lühidalt ja ilmekalt kirjas ka Vändra kandist 1989. aastal ülestähendatud loos, tõsi küll, mesilinnu asemel tegutseb selles jutus vapsikas:„Enne poolt pääva jõudis risulind oma seltsiga võedulatsile. Kõik nel'lajalgsed ollid juba valmis akkameseks. Rebane seisis eemal mäe arjal, saba püsti. "Ma lähän kihutan ta mäe otsast maha," ütles vapsikas, "sõniks jäege kõik paegale." Selle peale lindas ta rebase sel'la taha ja püstis talle oma nõelaga valusaste saba ala. Viuhti, tõmmas rebane oma saba reede vahele ja joosis valukisaga metsa. Seda nähes kohkusid kõik nel'lajalgsed ära ja igaüks katsus, et punuma sai. Nõnda langes võit täieste risulinnu poole.“

 

 

Hoopis teistmoodi on lindude ja loomade sõja põhjuseid näinud vennad Grimmid. Nende versiooni kohaselt olevat käblik lindude kuningas (saksa Zaunkönig on sõnasõnalises tõlkes „tarakuningas“). Kord saanud metsas kokku hunt ja karu ning karu olevat avaldanud soovi näha kuninga paleed. Hunt juhatanud karu käbliku pesani, aga keelanud enne vaadata, kui kuninganna kodus on. Peagi tulnud kuninganna, ussike nokas, ning tema järel ka vana kuningas ise. Aga käblikud on nõnda kiired, et karu ei saanud arugi, kui kõrgeaulistel olid juba pojad toidetud ja kuninglik paar taas metsarägastikus askeldamas. Küll püüdnud hunt karu veelkord tagasi hoida, aga see polnud enam läbenud ja pistnud koonu käbliku pessa. Seal nägi ta viit-kuut abitut ja paljast linnupoega. „See pole kuninga palee, vaid armetu hurtsik!“ nurises karu, „Need pole kõrgest soost lapsed, vaid mingid murjanid!“ Kui vanad käblikud taas tagasi tulid, kaebasid linnupojad neile kõik nuttes ära. „Kui me ei saa satisfikatsiooni, ei võta me kärbse koibagi nokka. Pigem sureme nälga, kui talume mingi metsaoti alandusi“. Kuninglik paar vihastas koledal kombel - nad lendasid karu koopasse ja kuningas teatas, et, solvang läheb karule kalliks maksma ja puhkeb verine sõda („das wollen wir in einem blutigen Krieg ausmachen“). Lindude ja loomade sõja edasise käigu osas on Eesti ja Saksa allikad üsna sarnased. Vendade Grimmide versioonis tuleb karul siiski veel käbliku lastelt vabandust paluda. Pärast seda istutakse maha, süüakse, juuakse ja lustitakse koos poole ööni.

 

 

Lindude kuningaks kuulutas aga käbliku Plutarchose arvates Aisopos. Kui linnud tahtsid endi seast kuningat valida, otsustasid nad, et seda tiitlit on väärt kandma see, kes suudab lennata teistest kõrgemale. Kotkas tõusis pilvede alla, kui ta väsis, puges ta sulgesse peitunud käblik välja ja lõi kotka kõrgusrekordi mängleva kergusega.

 

Keldi druiidid pidasid käblikut samuti kuninglikuks linnuks, kelle laulu, käitumise ja isegi lennusuuna järgi ennustati tulevikku. Käbliku tapmist peeti suureks patuks. Kristlus suhtus aga käblikusse skeptiliselt, sest selle linnu vali hoiatushüüd olevat kunagi ära andnud esimese kristliku märtri püha Stephanose. Tema mälestuspäeval 26. detsembril peetakse paradoksaalsel kombel eelkõige Iirimaal käblikule rituaalset jahti. Varasematel aegadel käblik tapeti sel päeval ning kinnitati kaunistatud teiba otsa, millega külas ringi käidi. Tänapäeval toimetatakse kogu rituaali algusest lõpuni käbliku kujukesega.

Käbliku eluviisiiski on jooni, mis ei käi kristlike väärtustega päris kokku. Nimelt on käblik üks tüüpilisemaid mitmenaisepidajaid meie värvuliste seas. Isaskäblik saabub kevadel tunduvalt varem kui emaslinnud ja hõlvab oma valju lauluga küllaltki suure territooriumi. Sinna ehitab ta mitmeid mängupesi, mille saabuvad emaskäblikud kas ära põlgavad või omaks võtavad. Nii on käbliku puhul täitsa tavaline taks kaks-kolm naist, võimekamatel lindudel muidugi veelgi rohkem.

Käbliku kogu olemus näib olevat nii märgitiine, et Valdur Mikita raamatu „Lingvistiline mets“ järjeks võiks vabalt olla „Semiootiline käblik“, üks selletaoline on tegelikult juba kirjutatud. Enamus inimestest pole käblikut kunagi näinudki. Nende jaoks pole teda lihtsalt olemas. Aga käblikud on juba kohal ning metsad rõkkavad nende kõlavast laulust. Loodame, et see kevad tuleb rahulik ning loomade ja lindude konflikt ei eskaleeru.

 

 

Kommenteeri

Chobe on universumi kõige elevandirohkem koht

Chobe rahvuspark: oleme taas sunnitud peatuma, sest elevandikari on otsustanud einet võtta otse tee ääres. Nagu ikka selistel puhkudel, üritan londilistest pilti saada, aga elevandid tulevad veelgi lähemale, teleobjektiiv on võimeline raamima vaid elevandi väiksemaid kehaosi ega haara enam suurt pilti.

Kunagi kirjutasin raamatu „Loodus on lähedal“. Botswanas on loodus sageli liiga lähedal. Aafrika loomad enamasti ei karda autot. Õnneks ei näi ka auto loomi kartvat (ta on ju paksust plekist ja kaalub täislastis oma tubli kolm ja pool tonni), kuid vahel on tal raske oma tunnetest jagu saada. Vajutus gaasilapatsile paneb auto urhatama, karja juht võtab seda kui väljakutset ja lehvitab ähvardavalt kõrvu. See on hea märk – päriselt tuleb pigem karta sellist elevanti, kes kõrvad peadligi tõmbab. Meil tuleb oodata, kuni elevandid on veel paar puud maha murdnud ja oksad oma saepuruvabrikusse sisestanud. Tavaliselt ei püsi elevandid väga pikalt paigal – looja on nad loonud jätkusuutlikkuse huvides sööma käigu pealt, et midagi ka teistele elajaloomadele ja tulevastele elevandipõlvedele alles jääks. Kogenud safarijuhid soovitavad autoga elevandikarja lähedusse sattudes mootori välja lülitada ja olukorda nautida. Nii püsib kari rahulikuna ja võimsates maasturites pole tegelikult põhjust oma elu ja tervise pärast muretseda. Botswana elevante peetakse kõige rahulikemaiks Aafrikas ja tõsiseid õnnetusi safaritel juhtunud ei ole. Selle peamiseks põhjuseks on ilmselt see, et siin tunnevad elevandid end inimesest kõige vähem ohustatuina.

 

Kui me oleksime kõik reisil nähtud elevandid kokku lugenud, võiks see suur emaelevant olla umbes kahesaja neljakümne seitsmes. Aga me pole elevante loendanud, numbrid läksid liiga kiiresti sassi. Umbes pool vähem kui poolest miljonist praeguseks järel olevatest aafrika elevantidest elab Lõuna-Aafrika riikides, neist omakorda ligikaudu pooled Botswanas. Kõige tihedamalt on asustatud Chobe rahvuspark Botswana põhjaosas, kuhu ametlikel andmetel koguneb kuival aastaajal 50 000 elevanti (niisama palju arvati veel 1990. aastal elavat elevante terves Botswanas), aga mõnikord isegi kuni 70 000 looma. Chobe elevandid moodustavad osa Aafrika elevandi Kalahari populatsioonist, mida peetaksegi kõige suuremaks mustal mandril.

 

Arvestades, et rahvuspark on 11 700 km² suur, peaks elevantide siin ringi uitama umbes 4 kuni 6 looma ruutkilomeetri kohta – see on sarnane mõne meie tavalise metsalinnu, näikeks käbliku, asustustihedusele Eesti metsades. Kindlasti peegeldavad kõige suuremad numbrid mingit üürikest hetkeseisu, sest elevandid vajavad tohutut territooriumi ja rändavad väga laialt ringi. 2013. aasta novembris, mil külastasime Chobet, elevante siin kindlasti nii palju ei olnud, aga väga palju oli neid ikkagi. Novembris algavad esimesed vihmad ja see lõpetab aastas 8 kuud janus vaevlevas Kalaharis suurema veehäda. Esimesed sadeveed imbuvad kiiresti liiva või auruvad, kuid siiski võib kusagil tekkida ka ajutisi lompe, kus elevandid saavad janu kustutada. See katkestab nende pealesunnitud sideme Chobe jõega ja elevandid saavad tasapisi hakata rändama kaugemale, kus toitumisvõimalused on paremad.

Miks on elevantide arvukus siin aina suurenenud, samal ajal kui ta kõikjal mujal mustal mandril kiiresti väheneb? Kindlasti on elevandid siin kõige paremini kaitstud. Botswana on Aafrika rikamaid ja paremini korraldatud riike, Musta Mandri kõige väiksema korruptsiooniindeksiga riik. Oma olulise tursimiressursi - looduse kaitsmisel on Botswana üsna tõhus ja resoluutne. Seetõttu on elevantide salaküttimine siin naaberriikidega võrreldes väike. Oma osa on elevantide turvalisusest põhineb ka sellel, et Kalahari elevantide võhad on pinnase vähese kaltsiumisisalduse tõttu tavalisest väiksemad ja hapramad ning on sageli pragunenud või murdunud.

 

 

Kommenteeri

Okavango lõvid

Sõidame ringi Moremi jahikeelualal Okavango deltas. Issanda loomaaed on siin kirju nagu katsumise päeva kujutav pilt „Vahitorni“ kalendris. Aga midagi on pildil valesti: prohvet Jesaja on öelnud, et „lehm ja karu käivad karjamaal, nende pojad lesivad üheskoos, ja lõvi sööb õlgi nagu veis.“ Lehm lehmaks ja karu karuks – oleme Moremis olnud juba üle 24 tunni, on keskpäev ja autod ei heida seniidis oleva päikese all enam varje, aga lõvisid pole me siiamaani näinud.

Jõuame kurikuulsa Kolmanda Silla juurde, millest üle sõitmine tundub lahtiste palkide tõttu riskantne. Teisel pool silda on laagrikoht, siinpool üks õlgkatusega majake, mille õu tundub sobiv paik pikniku pidamiseks. Botswana looduskaitsealadel, nii nagu Aafrikas üldiselt, ei lubata turistidel autost välja tulla. Küsisime kaitseala väravast, mis teha siis, kui häda põõsasse ajab. Meid rahustatakse, et pargivahid saavad inimlikest vajadustest kindlasti aru, aga põõsastes käimise mõttest tuleb meil küll loobuda, sest põõsaste varju võivad peituda lõvid ja leopardid.

Ühed inimesed seavad reegleid, teised mõtlevad nende üle. Ja kui piisavalt kaua mõelda, leiab reeglites ikka halli tsooni. Laagrikohtades võime jalutada telgist tualetti ja duši alla, külastada naabreid, siis naabrite naabreid ja nii edasi – piire, kust üle astuda ei tohi, pole liivale veetud ei meie ega ka elajaloomade jaoks. Siin maja juures toimetavad vahel inimesed, järelikult on see inimeste reviir ja meiegi võime siin ringi jalutada. Kui oleme keha kinnitanud, on aeg jälitada puult puule hüppavat pärdikut, seejärel veelkord sild üle vaadata. Üks tüügassiga sörgib üle silla – loomulikult tuleb temaga natuke maad kaasa jalutada. Paistab, et paljud loomad eelistavad ületada jõge kuiva jalaga (või pigem – terve nahaga, jões elavad krokodillid) – sillale viival teel on rohkesti eri suuruses jälgi, mida tuleb tingimata uurida. Kohe on näha, et siit on kulgenud nii londilisi, sõralisi, kabjalisi kui ka käpalisi. Kahtlemata on jalgsi palju huvitavam loodust avastada kui autos istudes! Siis hüüatab Andres korraga: „Lõvid!“ Ka selliseid hüüatusi oleme juba mitu korda kuulnud, sest põõsaste taga välgatab alatasa loomade pruunikaid selgi ja sellistel puhkudel on alati lihtne soovmõtlemisele järgi anda. Möödub mitu sekundit enne kui tegelikkus kohale jõuab – need ongi lõvid, nad on meist kahe-kolmekümne meetri kaugusel ja astuvad reipal sammul veelgi lähemale. Pärast kohtumist reaalsusega annab aju kehale (tublisti ülepaisutatud) ohusignaali - tunnen, kuidas veres vaimustusega segatud adrenaliin kihisema lööb ja üks jalg tahaks äkki tantsida hopakki ja teine zumbat. Peast käib korraga läbi tosin mõtet. Kõige lollim neist olekski nüüd rahutute jalgade kutset kuulda võtta ja jooksu pista – lõvid leiaksid tõenäoliselt, et see on päris tore mäng, milles tasub kaasa lüüa.

 

 
Tüügassiga sörgib üle Kolmanda Silla
 
Aafrikas seisab igal aastal kümneid tuhandeid inimesi lõvidega lähestikku silmitsi. Vaid üksikud sellistest kontaktidest lõppevad inimesele kurvalt. Ja suurem osa halva lõpuga kohtumistest väärivad Darwini auhinda – see on tunnustus, mida jagatakse omaenda rumaluse tõttu elust või paljunemisvõimest ilma jäänud inimestele, kes sel drastilisel viisil on parandanud inimkonna genofondi. Auahnete jahutamiseks võib öelda, et lõviohvrite kategoorias on suurvõidud juba välja võetud ja millegi originaalsega üllatada on raske. Näiteks 2002. aastal leidis üks Krügeri rahvusparki külastanud naisterahvas, et lõvikutsikad ei ole ta seebikarbi pildiotsijas kõige kenamini paigutunud ja astus lõvipere keskele pildi kompositsiooni parandama ...

Võime olla 99,X % kindlad, et lõvi meid ei ründa. Aga see määramatu X ei sisenda täielikku turvatunnet, see X sõltub olukorrast ning inimese või lõvi seisundist. Meie suunas tulevad lõvid ei ole kohe üldse seda nägu, nagu tahaksid nad Botswana-Eesti sõprusühingut asutada või meile head algavat advendiaega soovida. Pigem seiravad nad meid meie kehamassiindeksit hindava pilguga. Lõpuks otsustavad nad, et olukorra adekvaatsemaks hindamiseks peavad nad meid veidi pikemalt jälgima ja heidavad murdunud puunoti taha pikali.


 
Taandume autodesse, sõidame lõvidele veelgi lähemale ja anname kaameratele valu. Lõvid haigutavad, saame isegi suurte kasside kurgunibud pildile. Seejärel blokeerime autodega oma piknikulauad ja paneme laagri kokku. Lõvid tüdivad vaatemängust ja suunduvad sinna, kuhu just äsja oli läinud tüügassiga – üle silla.

 
Lõvi jaoks on inimene ohtlikult veider elukas. Siinsetel aladel näeb lõvi inimest peamiselt müriseva ja haisva auto kõhus. Ka inimest saatvad lehad on lõvile pigem vastikud kui isuäratavad. Suurel kassil puudub inimjahi kogemus ja see teeb ta ettevaatlikuks. Ning lõvi ja inimese aastatuhandete pikkune kooselu on suutnud lõvisid üldiselt veenda, et inimeselt pole midagi head oodata. Auto seevastu on evolutsiooniliselt noor nähtus, keda vähemalt siinsed lõvid peavad ohutuks ja muidugi ka söögiks kõlbmatuks. See tähendab, et autoga saab lõvile sõita kuitahes lähedale. Kui käituda arukalt, pole lõvide poolt ohtu karta. Muidugi on ka üldteada tõik, et vaatamata Darwini auhinnale, mis aitab juba ligi 30 aastat inimkonna genofondi parandada. on lolle inimesi on maailmas rohkem kui arukaid.  Fakt on seegi, et haruharva peavad inimesed parasjagu sooritatavat tegevust rumalaks. Sellelegi vaatamata on vähegi tervemõistusliku inimese risk lõvi küüniste ja kihvade läbi otsa saada märksa väiksem, kui liiklusõnnetusse sattuda.


Vana isalõvi Nxai pan´il Magadikadi rahvuspargis.
 
Botswanas on mitmeid kurikuulsaid ja eriliste jahikommetega lõvipraide. Tõsi küll – praidid pole igavesed, pigem võib rääkida samade käitumismustrite kordumisest samadel elualadel läbi erinevate lõvipõlvkondade.
 
Okavango delta piirkonnas on kaks kõige kuulsamat Duba tasandikel ja Savutis elavad lõvipraidid. Duba tasandike lõvid on saanud tuntuks sellega, et nad toituvad peamiselt kahvripühvlitest, võivad saagijahil minna kassidele mitteomasel kombel vette ning peavad sageli jahti päise päeva ajal (tavaliselt kütivad lõvid hämaras või öösiti). Kahvripühvel on lõvidele küll ihaldusväärne suutäis, kuid pühvlite küttimine on ka loomade kuninga jaoks eluohtlik. Pühvlitega tuleb toime vaid tugev ja jahivõtteid täiuseni valdav lõvipraid. Kui lõvide puhul tavaliselt isasloomad jahist eriti osa ei võta ja ilmuvad kohale ainult saagi jagamise ajaks siis pühvlijaht nõuab ka isalõvide panust.

Savuti praid on aga olnud veelgi ambitsioonikam – need lõvid võtavad rajalt maha ka elevante. Mõistagi on täiskasvanud elevant lõvi jaoks liiga suur tükk looma. Kuid kuival aastaajal võib Savuti jääda veevaeseks ja kõik väiksemad loomad rändavad sinna, kus janu kustutada on kergem. Lõvipraididel on aga küllaltki kindlad territooriumid, nemad jäävad paigale ka siis kui saakloomi on vähe. Ainult elevandid tulevad Savuti jõe veeaukudele jooma kaugelt Kalahari kõrbe avarustest. Nende seas on ka palju kurnatud noorloomi. Savuti lõvipraidid on suured ja lõvid valdavad elevandijahi strateegiat ja taktikat. Peamiselt peetakse elevantidele jahti öösiti, sest londiliste öine nägemine jääb lõvide omale tunduvalt alla.

 
Vana, kulunud hammastega emalõvi, kelle silmi katab kae. Vaatamata sellele on ta priske ja elujõuline. Tapetud elevandist jagub ka praidi seenioridele. Mujal sellised loomad naljalt välja ei vea.

 

Kommenteeri

Lapsuliblikas on meie kõige pikaealisem liblikas

Inglased arvavad, et liblika inglisekeelne nimi butterfly võib-olla pärit lapsuliblikalt (praegu brimstone). Päris kindlad nad selles ei ole, sest keskaegse müüdi järgi võisid nõiad end muuta liblikateks, et käia võid varastamas – mõnd liiki liblikad keerlevat meelsasti koorepüttide ja võikirnade ümber (sellest ka saksakeelne liblika nimi schmetterling – sõna Schmetten oli ülemsaksi keelde laenatud slaavi smetana´st, sarnase päritoluga sõnad olid ka keskülemsaksi Molkendiep /piimavaras/ ja alamsaksi Botterlicker /võilakkuja/). Lapsuliblikat kutsuti võiliblikaks ka Eestis, alles teaduslikus pruugis kinnistus see ühe ta sugulasliigi ametlikuks nimeks.
 
See, et lapsuliblika nägemine kevadel tähendab kuldset suve, võib vabalt olla ärkamisaegsete näitsikute saksa päritoluga fantaasia. Oli olemas ka uskumus, et kevadel esimesena nähtud lapsuliblikas on endeks saabuvast võirohkusest. Mida etemat saanukski soovida varakevadel, kui nii inimestel kui loomadel toit otsas ja lehmadel piim kinni, kui et saaks olla võis – et võid jaguks pudrule silma, leivakannika peale, tuhlitele, nina otsa ja varvaste vahele. Loode-Eestis ja läänesaartel söödeti esimene kollane liblikas lehmale, et enne ikka täide läheks.
 
 
Lapsuliblika valmikud kooruvad kesksuvel, kuid ei kuluta siis pikalt tiibu, vaid lähevad puhkama. Mida kõledamaks muutuvad ilmad sügisel, seda agaramalt hakkab isane lapsuliblikas ringi lendama – seda muidugi ainult päikesepaistelistel päevadel. Paik, kus lapsuliblikas hilissügisel veel laperdada jaksab, peab olema ümbritsevast keskkonnast soojem, siit kaob ka kevadel lumi kiiremini. Lapsuliblikas magab seal, kuhu ta sügisel kukkus ja isasliblikas kukkus sinna, kuhu päike sügiselgi paistis. Talvituv lapsuliblikas peab vastu ka kuni 20-kraadisele pakasele, kuigi lumevaiba all peaks temperatuur enamasti jääma mõne miinuskraadi juurde. Talvituvate liblikate rakud ei jäätu läbi, suur glütserooli, sorbitooli ja valkude kontsentratsioon hoiab rakumahla antifriisina vedelana ka siis, kui liblikas on väljastpoolt üleni härmas. Nii elab lapsuliblikas nende inimeste unistuste elu, kes loodavad krüoonikast oma elu pikendamiseks abi saada. Seni on alust arvata, et vähemalt kõik siiamaani külmutatud inimesed küll enam kunagi tiibu ei siruta.
 
Selline talvine puhkeseisund ehk diapaus nõuab liblikalt üsna peent füsioloogilist tuuningut. Esimesed lapsuliblikad ärkavad aga niipea, kui päike metsa alla esimesed lumevabad laigud sulatab. Päike soojendab lapsuliblika musta keha ning liblikas kasutab oma sidrunikarva tiibu kliimaseadmena. Kui hoolega ka ei vaataks, on kõik esimesed lendajad sulavõikollased isasliblikad. Soojadel päevadel on nad üllatavalt aktiivsed - neid võib näha üksteist taga ajades kõrgustesse keerlemas ja pajuurbadelt ning paiselehtede õitel nektarit joomas. Üllatav on see seetõttu, et nad ei tohi oma füsioloogilist külmakindlust esimeste soojade ilmadega tehtavate lennusööstidega ära rikkuda – kevad on heitlik aastaaeg ja ees on veel palju külmi päevi ja veelgi külmemaid öid. Lapsuliblikal tuleb ikka ja källe lühemaks või pikemaks ajaks kuluheina tarduda ja taas soojemaid aegu oodata. Ka sorts sulalund või vihma krae vahele ei tee lapsuliblikale midagi – kui vaid päikesekiired ulatuksid teda uuesti soojendama.
 
Margariinikarva emasliblikad, kelle nägemist tõlgendatakse pigem halva endena, ebausklike õnneks veel nina välja ei pista. Emasliblikad ei kangestu sügise viimases päikeselaigus vaid otsivad juba varem talvepuhkuseks varjulise ja niiske paiga. Nii kestab nende uni ka kevadel kauem ja nad ärkavad tavaliselt alles aprilli lõpul või isegi maikuus. Emasliblikad on kohe valmis paarituma ja seda ongi juba paar-kolm nädalat ringi tuuseldanud isased oodanud. Pärast lühikest ühislendu kevadtaeva alla järgneb paaritumine ning juhul, kui kõik kulgeb iidse evolutsioonilise stsenaariumi järgi, ei tohiks ükski emane lapsuliblikas paar tundi pärast ärkamist enam neitsi olla.
 
 
Paaritunud emasliblikas enam uusi suhteid ei otsi lendab hiliseid kosilasi maha raputades veel lehtimata türnpuu või paakspuu oksale. Röövikud on kiire kasvuga ja ka nukkumine ning uue liblika koorumine ei võta kaua aega. Emasliblika ärkamine peab olema ajastatud täpselt, et munad ei jääks liiga kauaks heitlike kevadilmade meelevalda. Viimased talve üleelanud lapsuliblikad lõpetavad oma eluringi jaanipäeva paiku, juba juuli keskel võib näha juba värskete tiibadega noorliblikaid. Ehkki lapsuliblika valmiku tavaline eluiga kestab 11 kuud, on maksimaalseks elueaks registreeritud 13 kuud. Sellest kauem ei ela ühegi meil elava liblikaliigi valmikud.

 

Kommenteeri

Siidisabad kindrali sahvris

Vene selektsionäär Ivan Mitšurin kuulub kahtlemata tänapäevaste GMO-de loojate eelkäijate hulka. Juba tema eluajal pidasid usufundamentalistid teadlaste ja sordiaretajate loodud liikidevahelisi hübriide Frankensteini koletisteks. Üks paljudest Mišurini loodud värdolenditest oli hariliku pihlaka ja vereva viirpuu hübriid - viirpihlakas, mis kasvab ka paljudes tänapäeva Eesti aedades. Viirpihlaka „Granatnaja“ marjad on suuremad, magusamad ja mahlakamad kui harilikul pihlakal ja need, kes köögiaurudega sina peal, oskavad neist kulinaarseid imesid välja võluda.
 
Jumala ja Rjazani kubermangu poja looming – viir- ja harilik pihlakas, kasvavad mu naabri aias kaelakuti koos. Võin oma töölaua tagant tõusmata kinnitada, et linnud näivad looduse ümberkujundaja patuviljadele eelistavat taevase habemiku loodut. On selge, et oranžpunased pihlakobarad torkavad lindudele paremini silma kui viirpihlaka tumepurpursed marjad. Tavaliselt süüakse nad juba sügisel ära, viirpihlakat siis linnud eriti ei puutu. Ehki linnud neelavad marju alla tervelt, on sellises valikujärjekorras kindlasti oma osa ka maitsmismeelel – kuidas muidu seletada seda, et musta aroonia marjad lähevad tavaliselt kaubaks juba enne seda, kui ise korviga arooniapõõsaste juurde jõuad. Lindude maitseelistuste kohta on eksperimenti korraldamata siiski raske midagi tähendusrikast öelda. Ja lindude maitsmismeel ongi suhteliselt väheuuritud teema. Alles 1974. aastal tuli Herman Berkhoudt Leideni ülikoolist teadusavalikkuse ette leiuga, et sinikael-partidel näiteks on maitsepungakesi nii noka tipul, neelus kui ka keelel. Seni oligi neid (vähemalt inglisekeelses) teadusilmas otsitud ja leitud ainult lindude keelelt.
 
Viimase sügise pihlakasaak oli külluslik. Vanarahva uskumuste kohaselt tähendab see, et puhkeb sõda. Kui vanarahvas oleks bingo lotot mänginud, poleks ta küll pidanud peeruvalgel aganaleiba sööma. Sõda ei jäänud tulemata: viinakuul saabusid kohale tiivuliste rügemendid ja mingil määral löödi lahinguidki. Terve sügise ja sooja aastalõpu rabistasid hallrästaparved pihlapuudel, alles jäine jaanuar surus suurema osa rästastest lõuna poole. Üksikud söakamad linnud jäid talve trotsima, kuid seltsielule tuli nüüd järsk lõpp. Igal kohale jäänud rästal on nüüd oma isiklik ressurss, mida ta kiivalt nii liigikaaslaste kui ka teiste tiivuliste hulguste eest kaitseb. Kobaratest nõretaval viirpihlakal võttis püsiva vahiposti sisse sõjaväelise olekuga hallrästas, kes oma kombe tõttu pidevalt sabaga nõksutades valveseisangut ja vasakule vaatu harjutada ning altkulmu silmavaate ja nurgelise kõnepruugi poolest meenutas kindral Ants Laaneotsa. Mu naabri pihlakad hõivanud kindral peksis marjapuult järjekindlalt minema kaht naabruses talvituvat hallrästast, kes pidid omakorda kompostihunnikute ja mädanenud õunte pärast maid ja puid jagama. Ühel neist ei olnud kaks nokapoolt päris kohakuti, tema nimetasin ma Viltulõuaks. Musträstad, kes samuti lähikonnas asjatasid, said aga Laaneotsalt koguni nii kõvasti kitli peale, et kadusid kuhugi sinavate metsade taha.
 
 
 
Ühel külmal talvepäeval kostis pihlapuult lõbusat tilinat, mis summutas hallrästa käredad räksatused. Laaneotsa sahvri olid vallutanud lapulised kaugelt põhjast – siidisabad, kes siiasamasse ka oma mustlaslaagri lahti lõid. Sel boheemlikul ja värvikal seltskonnal polnud sooja ega külma asjaõigusest, säästvast arengust ega ülepea maailmas kehtivast korrast. Tõsiasi, mida nad aga ignoreerida ei saanud, oli Laaneotsa väsimatu heidutusvõimekus. Hommikust õhtuni ajas Ants siidisabasid mööda pihlkavõra taga. Siidisabadele näis lühiajaline põgenemine olevat päris põnev ajaviide, mis ei lasknud söömisorgial liiga üksluiseks muutuda. Sel ajal, kui paar-kolm siidisaba pihlakavõras asukohta vahetasid, said ülejäänud rahulikult söömaaega nautida. Kindral Laaneotsale oli see aga täiskohaga sõda, mida pealegi tuli pidada viieteistkraadises pakases. Hallrästa sadakond grammi kehakaalu siidisaba kuuekümne vastu, tema teravam nokk ja agressiivsem loomus olid iga üksiku siidisaba jaoks täiesti veenvad argumendid, ainult et siidisabasid oli ligi viiskümmend. Juba keskpäevaks oli kindral silmnähtavalt väsinud – ta lõõtsutas ja värises vaheldumisi. Siis kui siidisabad tegid õgimises väikese pausi, et marjad saaksid maos sulada ja kehatemeratuur taas normaalseks tõuseks, püüdis Ants päästa, mis päästa annab ja neelas uue kamalutäie jäiseid marju, kuni need ei tahtnud enam külmunud kõrist alla minna. Siis hakkas kogu tingel-tangel uuesti pihta.
 
 
 
Siidisabadel oli suurte külmunud marjade neelamisega samuti raskusi. Nii nagu enamikul lindudel, on ka siidisaba keelel kaks tahapoole suunatud kida. Nendega saab ta suutäit paremini kinni hoida ja neelu suunata. Kui keel külmast kangeks muutub, hakkab toit nokas ringi käima ega lähe enam alla. Siidisabad üritasid marju paremini nokka saada neid õhku visates ja taas kinni püüdes. Aga külmast kohmetu suuvärk ei ole žongleerimises enam kuigi osav – suur osa kobarast haaratud marjadest kukkus lihtsalt maha.
 
 
 
 
 
 
 
 
Sel ajal kui mõlemad vaenupooled olid kimpus omaenda probleemidega, sekkus lahingusse Viltulõug. Ent ta ei rünnanud siidisabasid; sihikul oli tema pearivaal – kindral Laaneots. Esialgu ei valmistanud Viltulõua tõrjumine Antsule suuri raskusi, aga tema ülemvõim lagunes tundide ja päevadega üha enam.
 
Neljandal päeva hommikul, kui päike (seesama, mis valgustas kunagi ka Austerlitzi lahingustseeni) läbi hommikupilvede tungis ja lahinguväljale valgust heitis, veretas lumi lindude väljaheidetest. Punaste laikude juures askeldasid tihased, otsides siidisabade roojast viirpihlaka seemneid. Siidisabad olid läinud, kadunud oli ka kindral Laaneots, üksnes Viltulõug istus võidukalt viirpihlaka võras, harjutades vaheldumisi valvelseisangut ja vasakule ning paremale vaatu.
 
 
 

 

Kommenteeri

Jaak Tambetsile mõeldes

 

 

Reedel helises mu telefon, ekraan näitas, et helistajaks on Jaak, kuigi teadsin selleks hetkeks juba, et Jaaku enam pole. Jaak oli sellisteks asjadeks võimeline - ka siis, kui teda äkki enam ei onud.

Mitu päeva võttis aega, enne kui kõik päriselt kohale hakkas jõudma.

Tundsin Jaaku juba ülikooli ajast. Meid lahutas küll neli aastat, aga kokku viis meid ilmselt äratundmine, et meil on teatav ühine anatoomiline iseärasus – huumorisoolikas. Paljudel inimestel just sellist soolikat pole, kuid on suurem või väiksem soon - eks kõik nemadki sõbrunesid Jaaguga kergesti.

Pärast ülikooli said meist kolleegid – mina zooloogiamuuseumis, Jaak zooloogiakateedris. Ühel ühisel ekspeditsioonil Turkmeeniasse saime veelgi lähemateks – mitu päeva ajas Surm meid visalt läbi ääretu pistaatsiasavanni taga. Sinna, iidse siiditee unimagunate ja feerulate vahele ta meist lõõtsutama jäigi. Arvan, et Jaak jäi ta kaame näo lummusesse - oleme ka hiljem koos ohtusid üle elanud, aga võin ainult oletada, kui palju oli tal eraviisilisi kohtumisi Surmaga oma privaatsetel ekspeditsioonidel iseendasse. Nendele matkadele ta sõbrad talle enamasti järgneda ei tihanud.

Vabas Eestis said meist mõlemast looduskaitsjad – tema Keskkonnaministeeriumis, mina vastloodud Eestimaa Looduse Fondis. Meie koostöö oli suurepärane – selle tulemuseks olid uued rahvuspargid ja kaitsealad. See oli hullumeelne aeg, mis põletas seest ja tahmatas väljast. Siis, kui olnuks aeg leeki vaiksemaks seada, keeras Jaak lambile tahti juurde ja lisas õli. Temast sai ministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja ajal, mil uusi seadusi, konventsioone, määrusi ja eeskirju võeti vastu või kinnitati peaaegu iga nädal. Paberikuhjad Jaagu laual ulatusid üle tema pea – tuhanded õigusjärgsed omanikud taotlesid tagasi oma maid, sajad kaitse-eeskirjad ootasid kinnitamist. Tööde delegeerimine polnud ühtäkki enam võimalik, sest mitte keegi ei haaranud ühest hetkest alates suurt pilti nii selgelt kui Jaak. Läbipõlemised olid sel ajal epideemilised ja Jaagul ei olnud sellest pääsu. Ta ei jäänud riiulile tolmu koguma kauaks - MTÜ Eesti Loodushoiu Keskuse asutajana võis ta maha raputada ametnikutöö rutiini ning algatada ja läbi viia rea Eesti looduskaitse visioonikamaid projekte. Minu jaoks oli nüüdseks märksa kogenum Jaak nagu Andrus Kiviräha Leemet – mees kes teadis ussisõnu. Kui vähegi võimalust oli, käisime perekonniti koos tema lemmikjahimaadel. Need olid nauditavad retked, kahjuks oli Jaagu telefon ka keset kõnnumaid ja vetevälju pidevalt punane. Jutt käis ikka Narva kosest, Sindi paisust ja kõikvõimalikest teistest nuhtlustest, millega maailmaparandajal (kelleks looduskaitsja alati on) tuleb pidevalt rinda pista. Aeg-ajalt kiskus ta nägu grimassi ühe raskeima füüsilise valu käes, mida inimesele on antud taluda. Tippkirurgid suutsid lõpuks Jaaku aidata. Augustis koos Saarnakil käies ärkasime enne päikesetõusu eraldi telkides ja hakkasime korraga naerma. Teadsin, et Jaak on saanud tagasi võimaluse õnnelik olla. Uues hingamises keeras ta lambile taas tahti peale, aga see oli juba liiga lühike.

Armas Jaak, head kalaõnne Sulle Toonela vetel! Ja pane see pagana telefon ükskord ära!

 

Kommenteeri

Hiiumaa laidudel pesitseb urvalind

Mädakuu viienda päeva hommikul, päikesetõusu ajal hakkas Saarnakil üksik lammas meie telgi taga määgima. Nii lolli häälega lammast ei olnud ma oma elus veel kuulnud ja määgimisel ei paistnud olevat mingit mõtet, mitte vähematki kommunikatiivset funktsiooni. Uni oli rikutud, ajasin riided selga, võtsin fotoka ja kadusin vandudes kadakate vahele. Kui olin näinud, mis seal näha oli, oskasin täpselt tõlkida, mida lammas oli öelnud: „Mul on tõesti piinlik, et pean teid nii vara äratama, aga kadakate vahel on üks urvalinnu pesakond. Teadupoolest on urvalinnu pesitsemisest Eestis kindlaid tõendeid ainult 2008. aastast Saaremaalt. Ka Hiiumaa laidudelt on Aivar Leito pesitsevat urvalindu hoolega otsinud, aga saanud kirja ainult kaks pesitsuskahtlust. Ma veelkord väga vabandan“.

 

Lamba jutu peale jääb ainult lisada mõned fotod, mis küll kvaliteedilt ei hiilga, aga tõendavad, et loom ei ajanud tühja lora.  
 
 

 

Pildile jäi emaslind ja üks poeg. Poegi oli kokku kolm, isaslindu ei õnnestunud näha.

 

Kommenteeri

Tedrekunni askeldusi

Tedremäng läheb kell pool viis käima nagu käivitusnöörist tõmmatud. Aga selles mängus on kudrutavate tedrekukkede seas ka üks pudrutaja. Õigemini laseb üks kukk kuuldavale sisinaid ja praksatusi nagu vette kukkunud säraküünal. See on tedrekuningas – või vähemalt sellist nime kannab ta eesti folklooris. Ainult et erinevalt paksu tõuraamatuga päriskuningatest on selle poluverniku legitiimsus enam kui kahtlane. Tegu on bastardiga – tedrekuke ja metsisekana sohipojaga. Nagu selliste vennikeste puhul ikka kipub juhtuma, vaevab tedrekuningat identiteedikriis. Kohati tulevad erinevad sättumused talle kasuks – näiteks maitsevad talle ühtviisi hästi nii mõtuse põhitoit - männiokkad kui ka tedre leib - kaseurvad. Armuelus võivad erinevused rikastada, aga siin kehtivad loodusest seatud piirid – lemb, mis ühele tundub hea, võib olla teisele tülgas. Tedrekuningas võib tedremängu sootuks tuksi keerata. Tedrekukkedest tubli kolmandiku raskem mees poksib vales kaalukategoorias. Nii võib tedrekuningas kergesti hõivata tedremängu keskse võitjapositsiooni. Seal trooniva kuke ees lasevad kõik kanad tavaliselt oma tiivad sorgu. Tedrekuninga puhul kipuvad kanad pirtsutama ja tikuvad ikka oma liigikaaslaste juurde. Kunn võib võtta mõne kana väevõimuga. Hormoonidest pakatav Frankenstein on nüüd ilmselt valmis paarituma kasvõi valla maanõuniku või vesioinaga. Kui kanu ei anna ära rääkida, võtab ta ette tedrekuke. Siis käib võitlus juba elu ja surma peale, sest tedrekukk ei ole papist poiss. Kiimaraevus koljat võib tedre punaseid kulme tagudes isegi nii hoogu minna, et rebib oma vastasel pea otsast. Kuigi see on kõige äärmuslikum stsenaarium, kipub selles mängus, kus märatseb tedrekuningas, tetredega minema nii nagu Agatha Christie loos „Kümme väikest neegrit“ . Kes ei saa just otsa, võib verepulmast turvalisema tegevuse valida. Varem arvati, et tedrekuningas ise ei saagi lapsi, aga praeguseks on jõutud järeldusele, et see on põhimõtteliselt siiski võimalik. DNA- uuringutega on selgunud ka see, et on olemas värde, kelle emaks on olnud teder ja isaks metsis.

 

Tundub, et minu nähtud mängus olid ettevõtlikumad kuked aru saanud, et targem on juhmakast eemale hoida. Nii lõi punamust anarhist koos kolme tedrekukest luuseriga tantsu väikesel laval, mis asus põhiareenist veidi eemal. Kanu nende kehkenpükside juurde ei ilmunudki, alles pärast seda, kui hilishommikune päike end kõikematvast udust oli läbi puurinud, lendas kunn kohina ja mühinaga vaatama, mida suurel laval tehakse. Aga seal oli liisk langenud ja armupandid lunastatud, kabujalakesed nokkisid  metssigade küntud kesalt seemneid, kikkad kergitasid pükse ja lendasid sohu kukemarju otsima.

 

 

Joosta tuleb mängus palju ...

 

 

Tedrekukkedele tuleb tuul alla teha

 

 

Välimuselt meenutab tedrekuningas enam metsist kui tetre

 

Kommenteeri

Värvilised konnad

Eesti konnarahvas (täpsemalt – perekond konn (Rana)) jaguneb laias laastus kaheks – rohelisteks ja pruunideks konnadeks. Pruunide konnade  armuelu kõrghetked jäävad aega, mil meie looduse värvipaletis valitsevad umbra, seepia, ooker ja kanapasakollane, rohelised konnad hakkavad kudema siis, kui loodus joobub värske klorofülli šartröössest kumast.

Aga pruunid konnad pole lähemal vaatlusel ühtigi nii värvitud. Rabakonna isasloomad värvuvad kudemise ajaks erksiniseks. Rohukonnadel mingit erilist pulmarüüd küll pole, kuid lähemal vaatlusel on nendegi seas päris koloriitseid kujusid – näiteks telliskivipunaseid või leopardikarva tegelasi.

 Kudev rabakonn. Valguta polder, aprill, 2012

 

 Punane rohukonn. Mustvee, aprill, 2013

 

 Leopardimustriline rohukonn. Puhtu, juuli 2012

 

 

Kommenteeri

See kevad saabub teisiti

Särasilmne rohukonn istub palja tagumikuga külmal jääl ja püüab aru saada, mis nädalapäev täna on, mis maailmas toimub ja mida ta oma elus valesti võis teha. Kõigusoojase looma peaks olema äratanud vee soojenemine, aga tundub, et pigem on tal une ära ajanud hapnikupuudus. Põllult kraavi valguvates vetes on pika päeva ja ereda päikese tõttu hakanud massiliselt vohama kerasviburlased ja teised vetikad. Jääkaane alla sattudes hakkavad nad hapniku tootmise asemel seda tarbima.  Kui nii juhtub, hakkab konn oma viimaseid glükogeenivarusid anaeroobselt lagundama. Aga sellisel juhul muudab kudedes tekkiv piimhape konna olemise tõsiselt hapuks ja vaevades loom ronib õhuvanne võtma. Vaatamata sellele, et konnad on põhjamudas talvitudes tuuninud oma muna- ja seemnerakke sellise arvestusega, et kohe kevadel ärgates kudemiseks valmis olla, vajavad nad vägevate pulmade mahapidamiseks siiski veidi rohkem sooja. Kahepaiksete elu olulised sündmused sõltuvad sarnaselt taimede arengule keskkonna aktiivsete temperatuuride summast. Ehk lihtsamalt - selleks, et konn munele hakkaks, tuleks ta solaariumi viia ja vesi kraavis paar kraadi soojemaks keerata. Kudeda veel ei saa, süüa pole ka midagi. Mida teha?

 

 

Tegelikult on sellele probleemile lahendus -  konn pole oma murega üksi. Justnagu lastelaulus, kõnnib eemal kurg, täpsemalt – valge toonekurg. Kõht on Aafrika-safarilt naasnud ja pikast teekonnast räsitud linnul tõepoolest tühi, süüa pole aga eriti midagi. On ainult hea, kui need kaks näljast kokku juhtuvad – vähemalt üks neist saab siis täna päästetud. Kui aga teie naabrusse saabunud kurepaar näljasena norutama peaks, oskte neile värsket räime!

 

 

Kodumaile jõudnud linavästrikud vibutavad oma händu jõgede jääservadel või maanteede ääres paljaks sulanud aladel. Neil näib veidi rohkem õnne olevat kui toonekurgedel – kevadveed toovad peidikutest välja ka hulgaliselt selgrootuid.  

 

 

 

Kommenteeri

Rähnid ehitavad pesi

Niipea kui päevased temperatuurid üle nulli tõusid, leevenesid veidi rähnide kannatused: nad ei pea enam kogu aeg päid vastu külmast kõlisevaid puid peksma – lõunatundidel võib puutüvi juba üsna soojaks minna. Nüüd saavad nad eluga edasi minna. Rähnid, kes on metsas peamised kinnisvaraarendajad, võiksid ju mõnel kevadel lipsusõlme lõdvaks lasta, trummi põristada ja tagumikku hööritada. Aga ei, pilgust eelmise aasta pesale piisab, et tõdeda - tuleb ikka uus tare üles raiuda. Vana pesa pole enam päris hügieeniline ega ohutu. Kui sobivaid puid pole metsas palju saadaval, võib rähnipaar teha pesa puusse, kus ta on kord juba pesitsenud, aga enamasti valitakse ikkka uus koht. Musträhnil on selleks üks väga oluline põhjus.

 

 

Musträhn takseerib oma vana pesaõõnsust. Musträhni pesade lennuava on ovaalne. Ava  alaosa on nikerdatud väikese nurga all, et vihmavesi väljapoole nõrguks.

 

Kui maailm oleks õiglane, tuleks kõigil laanekakkudel, õõnetuvidel, sõtkastel, oravatel ja nugistel rivistuda ja teha musträhni ees, kelle vanu kodusid nad kasutavad, sügav kummardus. Aga neid vennikesi tundes võin öelda – tänamatus on parim, mis neil ehitusmeistrile pakkuda on. Sündinud murdja - laanekaku lähedus võib musträhnile veidi ohtlik olla. Aga tõsiselt tuleb musträhnil ja kõigil teistel lindudel ja imetajatel, kes musträhni pesaõõnsusi hõivavad, karta metsnugist. Kes võtab vaevaks talvisel lumel nugise jäljeridu harutada, võib peagi tõdeda, et need kulgevad sageli maapinnal musträhni pesaõõnuste ja oravapesade juurde. Ilmselt on nugisel kõik tema territooriumil paiknevad õõnsused, urud ja oravapesad kaardistatud ja vähemalt talvisel ajal kontrollitakse need teatud ajavahemike tagant ikka ja jälle üle. Pesitsusajal võib siiski hiirte ja linnupoegade rohkus nugise tähelepanu kõrvale juhtida ja rähniõõne asukale pesitsusrahu pakkuda. Rängemalt näib metsnugiste praeguse suure arvukuse käes kannatavat laanekakk, kes ka talvel puuõõnes kükitab. Kui musträhn kevadel uue pesaõõnsuse meisterdab, kulub veidi aega, enne kui nugis selle oma kaardile jõuab kanda ja tavaliselt õnnestub selle aja sees pojad üles kasvatada. Suhteliselt sageli teeb musträhn pesa suurtele raielankidele jäetud seemnemändide sisse – ilmselt seetõttu, et nugised kolavad lankidel harvem.

Musträhn ja suur-kirjurähn on ainsad meie rähnidest, kes võivad pesa raiuda ka täiesti tervesse puusse, teised rähnid otsivad ikka pehastunud kohti ning pesa ehitamine kulgeb ka selle võrra jõudsamalt. Musträhnil kulub pesa õõnestamiseks neli nädalat, tamme-kirjurähn võiks hakkama saada kahe nädalaga.

 

 

Tamme-kirjurähn alustas pesa ehitamist aprilli esimestel päevadel. Väikese nokaga rähn ei jaksaks õõnestada tervet tammepuud, pesa tehakse alati tüve pehastunud osasse.

Kommenteeri

Kui musträhn käib jala

Kevad on kusagile sinavate metsade taha kinni jäänud. Sellele vaatamata teeb päike ikka vääramatult oma igapäevast tööd - ilma erilise innuta, aga see-eest soome snaipri täpsusega. Anna päikesele ainult tume punkt kätte - päev hakkab kohe kütma. Päike võtab lahti tapumalkade ja puude jalad, kütab soojaks puutüvede lõunaküljed ja keevitab iga valgele vaibale langenud pudeme lumikattest läbi.

 

Puude jalamil ärkavad massakad ja poevad magamiskottidest välja – nad sirutavad koibi, maigutavad suid, hõõruvad silmi, kratsivad tagumikku ja tulevad siis piiluma, mida imet ilma peal näha antakse. Aga ega erilist imet siin praegu näidatagi, ainult uhkes jaamaülema mundris musträhn on neid juba oodanud ja krapsab puu võralt maha. Üldiselt ei ole rähn see mees, kes metsa all jalutamas käiks, musträhn ja roherähn teevad seda siiski (tõsi küll, roherähni jalutamised Eestis on ka enam-vähem jalutatud). Musträhn sööb maas meeleldi puude jalamil ja kändudel toimetavaid hobusipelgaid. Mida sööb see rähn, kes siinsel pildil askeldab? Hobusipelgad ei ole eile sündinud, nemad ei lase ennast päikese esimesest silitusest petta. Nende kättesaamiseks peaks rähn praegu juurekaela suured augud taguma, aga tema tuustib rohkem tüvelähedases samblas ja haarab aeg-ajalt kellegi puutüvelt. Kui must lind on oma töö teinud, lendab ta kilgates metsa. Siis saan ka mina vaadata, kas midagi söödavat on puu jalale alles jäänud. Männi arvukaimad kahjurid on männivaablane ja võrgendivaablane, mõnede liikide vastsed kobivad talveks männi tüve mööda alla, varakevadel kooruvad nukust uued valmikud. Aga minu silm ei seleta sambla sees midagi, ega mul lugemisprille ka kaasas pole. Kui aga vaadata musträhnile otse silma, siis selgub mõndagi huvitavat – ümmarguse pupilli asemel on tal ovaalne, aga mõnikord ka pirnikujuline pupill – justnagu oleksid rähnil veidike nihkes kontaktläätsed. Kui kreatsionistid ka sellest faktist teada saaksid, oleks neil lisaks rähni keele ehitusele veel üks trump darvinistide vastu. Üks käik metsa – palju küsimusi, vähe vastuseid. Aga nii see kord rähnidega juba on.

 

 

 

Kommenteeri

Tihaste gild

Talvel, kui toitu on kesiselt, peab iga liik keskenduma sellele, mida ta kõige paremini oskab. Talvises metsas moodustavad mitut liiki tihased ja kuldpea-pöialpoisid ühiseid toitumissalku, mida ökoloogid nimetavad selles levinud tööjaotuse järgi tihaste gildiks. Vahel ühinevad tihaste gildiga ka porr, puukoristaja ja kuldpea-pöialpoiss. Mõnikord seltsib tihastega väike-kirjurähn, gild ise aga koguneb teinekord suur-kirjurähni ümber, kes käbisid lüdides osa seemneid maha pudistab. Linnud hoiavad kokku eelkõige turvalisuse nimel – mida rohkem on parves silmapaare, seda kergem on märgata värbkakku, raudkulli, nugist või teisi võimalikke vaenlasi. Erinevate tihaseliikide kutse- ja hoiatushüüud on küllaltki sarnased ning tunduvad olevat köigile mõistetavad.

 

 

Tutt-tihane

 

Okasmetsade tihasegildides kohtab harva rasvatihaseid - nemad hoiduvad talvel enam talude ja külade ligi. Tüüpilised okasmetsade tihaseliigid on kõik rasvatihastest veidi väiksemad ning saavad peenematel okstel turnimisega paremini hakkama. Musta mütsi ja kurgualusega põhjatihased, kes on äravahetamíseni sarnased teise tavalise tihaseliigi, sootihasega, hoiduvad okste keskosade poole; tutt-tihased askeldavad okste tüvelähedastel osadel ja ka maapinnal, valge kuklalaiguga musttihased inspekteerivad koos kuldpea-pöialpoistega läbi puude ladvad ning oksatipud, puukoristaja töötab läbi puukoore praod ja porr käib oma kõvera nokaga üle koore peenimadki pilud.  

 

 

 

 Porr saab koorepragudest kätte pisimadki massakad

 

 Mõnikord seltsib gildiga ka väike-kirjurähn.

 

Kommenteeri

Rähnid proovivad trummi

Juba veebruarist saadik peaks metsavaikust lõhestama rähni trumm. Eks laantest natuke kolinat kostab ka, aga peamiselt paugutab siin külm ja rähnide mürgel on alles olemata. Vaatamata sellele, et päike paistab kirkalt ja üha pikenev valguspäev paneb vere vemmeldama, jahutab pakane oluliselt tulipeade indu – kes läheb liiga leili, võib puust langeda. Praegu tuleb ikka veel nokatäie nimel päid vastu kõlisevaid puid taguda. Kui oleks soojem, tuleksid ka massakad tüvede südamest end päeva paistele soojendama, aga noh, ilm ongi üks suur oleks. Puujärajate tõugud on sügaval, nende kättesaamiseks tuleb käikusid suuremaks raiuda ja pikk keel külma puusse ajada. Kui olete pakaseilmaga ukselinki limpsanud, siis saate aru, mida ma silmas pean. Rähni keel on nii pikk, et kui linnul tuleks mõte end oksa tõmmata, poleks tal nööri vaja kaugelt otsida. On imestamist väärt, et selline suhu mahub ja lennu ajal jalus ei tolgenda.
 

Rähni keele juur kinnitub kolju ja noka ühinemiskohta parema ninasõõrme juures, liigub läbi sõõrme üle lauba ja lagipea ning lipsab kukla tagant alalõualuu harude vahele, rähni suhu. Keelt tugevdab luukestest ja kõhredest tugiaparaat. Rähni keelest on mõtet pikemalt rääkida seetõttu, et linnu jaoks, kes kasutab nii töö tegemiseks kui ka trummi löömiseks peamiselt oma nuppu, on see vaimse tervise säilitamiseks hädavajalik instrument. Keele sisse mähitud kolju on üks mehhanismidest, mis aitab rähnil vältida peapõrutust. Lisaks keelele amortiseerivad löökide jõudu tugev, kuid elastne nokk ja käsnjad luud kolju otsmikuosas ning muudki aju ja kolju ehituse üksikasjad. Rähni keel on nii tähelepanuväärne issanda leidus, et see on pälvinud kreatsionistide erilise tähelepanu. See, et hüoidluu ja -kõhred, mis nii inimesel kui ka enamusel lindudest paiknevad kõri ja alalõua vahel, on ühel ajaloohetkel ühtäkki karanud kurgu alt nina peale ja siis teinud tiiru ümber pea, on ju sama uskumatu, kui muinasjutt Lopist ja Lapist, kellel lihtsa kommunikatsioonivea tõttu särisev verivorst nina otsa kasvas. Paraku oli saatan kuulsa Charles Darwini kunagi eksitusse ajanud. Suhteliselt väikesed erinevused Galapagose vintide nokakujudes ja muu selline nipe-näpe olid ta pannud uskuma, et evolutsioon on pisikeste muutuste järk-järguline kinnistumine loodusliku valiku teel. Vaga looduseuurija Darwini oleks rähni keele mõistatus igatahes tõsisesse kimbatusse ajanud, tänapäevased evolutsionistid lihtsalt ei vaevu kreatsionistidega neid rähni keele asju arutama.
 

Nojah, kuidas selle rähni keelega ka ei oleks, igatahes ma ei usu, et pakasega oleks liiga mugav liiga pikalt keelt külmas puus hoida. Rähnid on kuidagi vaiksed ja ma kahtlustan, et nad peavad suure osa päevast tegelema oma keele üles soojendamisega – st istuma vaikselt, keel suus. Aga päris sama mornilt kui talvel see asi ka ei käi. Kui taas on mõni massakas kõhtu saadetud ja keel üles soojendatud, tuleb ikka -kasvõi natuke - proovida, kui hästi laanetrummid kõmisevad.

 

 

Musträhni trumm - toores puu kõliseb ainult pakasega

 Laanerähn elab kuusikutes, aga trummina eelistab sageli lehtpuid. See džembe on tammepuust.

Kommenteeri

Angry birds

Siidisabade elu külmal kevadtalvel ei ole meelakkumine. Kõik marjad on peaaegu viimseni ära söödud, vaid siin-seal leidub veel üksikutel lodjapuudel kobaraid ja tuhkpuul tohletanud marju. Lodjapuu marjad on pärast suuri külmi muutunud magusaks ja nii mõnigi kunksmoor oskab neist maitsvat ja tervistavat keedist vaaritada. Tee lodjapuumoosiga aitab isegi külmetuse ja palaviku vastu. Aga tooretel marjadel on üks häda – nad on väga vesised ning pakasega muutuvad nad marjajäätiseks. Selliseid jääpalle tuleb siidisabadel ka suure pakasega peotäite kaupa alla neelata – päevas umbes linnu enda kehakaalu jagu. Võite ise järele proovida, mis tunne tabab teid – 20° kraadise külmaga, kui kihutate ühe jutiga makku paar kilo marjajäätist. Igatahes võtavad siidisabad pärast seda  vihaste lindude ilme ja värisevad nagu tahaks nad kohe-kohe lõhkeda. Kui nad noka avavad, tõuseb sealt ilmaruumi auru ja jääkristallide tilinat.


T.H. Ilves olla arvanud, et eestlased peaksid saama hakkama millegi palju paremaga kui „Angry birds“. Arvestades sellega, et eestlasi peetakse üha sagedamini ohustatud liigiks, peaksime rohkem mõtlema eugeenikale. GME- geenmuundatud eestlane, võiks esindada parimaid geene, mis loomariigis saadaval. Siidisabalt võiks GME-le siirdada külmataluvuse geenid. Veelgi tarvilikum oleks eestlasele siidisaba võime kiiresti alkoholi lagundada – see tähendaks siis nii alkoholi dehürogenaasi kui ka atseetaldehüüdi oksüdaasi laenamist. Ja lõpuks võiks GME-d kaunistada üks uhke tutt peas.

 

Kommenteeri

Sinikaelad söövad konni

Sai ei ole inimesele päris paslik söök, teeb lolliks. Loll pakub talvel saia pardilegi ja part usub, ootab uut annust ning jääb samuti lolliks. Kui sinikael on talv läbi saia söönud, siis on ta magu magu nagu Victoria Beckhami keskmine sõrm. Mida siis pardil peale saia veel võtta on – kõigil vähestel vabaveelaikudel on kogu muda läbi sõelutud. Sügavamal mudas on konnad. Et sinikael suuri konni sööks, kõlab sama uskumatult nagu see, et Tarja Halonen võiks olla seksisümbol. Aga mis sa hädaga teed, tsöliaakia all kannatav part sööks nüüd sealiha ja kanamunegi. Selleks, et konni kätte saada, tuleb ujupardil hakata sukelpardiks. Konna neelamine võtab oma veerand tundi, sest konn, va reo, ajab sõrad vastu. Valgunälja leevendamiseks tuleb neelata kaks konna päevas. Kui inimene tahaks millegi samaväärsega hakkama saada, peaks ta päevas kaks noort kassi elusalt alla neelama.
 
 
 
 
 

 

Kommenteeri

Õnnelikud lehmad

Hindudele püha lehm on olnud eestlaste jaoks küll tarviline loom, aga muidu ei ole sellest pudulojusest suuremat midagi arvatud. Hobune ja siga, kukk ja kana, koer ja kass, on meie esivanemate vaimu märksa enam virgena hoidnud – nendest on olnud liikvel kordades rohkem vanasõnu, kõnekäände ja mõistatusi kui veisest. Kui mu kass midagi ära lõhub, siis ütlen talle vahel „Sa vana lehm!“. Kassile on üsna raske halvemini öelda.

 

Praegu on lehm väga oluline ühik looduskaitsetöös. Lehmad hooldavad pärandkooslusi. Ilma lehmadeta kasvaks rannaniidud võssa, angervaksa ja pilliroogu. Kunagine piimakari on nüüdseks peaaegu kõikjal asendatud lihaveistega. Esimesed šoti mägiveised saabusid Matsallu vabadusvõitleja Tiit Madissoni tallu 1999. aastal. Rootsi WWF-i kaudu saadud tõukari oli juba saabudes seemendatud ja pärast poegimist ja paaritumist saadeti osa loomi edasi Hiiumaale ja Vormsile. Nii šoti karvikuid kui hereforde, aberdeen-anguseid, limusiine, simmentale ja tont teab milliseid sarvikuid on pidevalt juurde toodud, paaritatud tõusisesi, omavahel, üksteisega ja isekeskis ning sarviliste armee on kasvanud jõudsalt. 

 

Talunikele makstakse rannaniidu hooldamise eest loodushoiutoetust 147 eur/ha - eeldusel, et selle töö teevad korralikult ära 0,4-1,3 loomühikut. Loomühikuks ongi võetud üks lehm - nii et sellise toetussumma võiks põhimõtteliselt saada umbes ühe pudulojuse eest. Rannaniitudel aastaringselt müttav lihaveis on gurmaanide seas hinnatud, selle sisefilee kilo maksab 25 – 35 eurot. Isegi suuremat osa taimtoitlasi on võimalik ilma suurema vaevata veenda sellist liha sööma, sest tegemist on ju õnnelike ja aateliste lehmade lihaga. Vegaane, ökovegetaarlasi ja muidu padurohelisi ei suudaks aga ilmselt keegi ära rääkida. Rannaniidul sööv lehm ei ole nimelt jätkusuutlik loomühik - mahelehmade peerud kiirendavd kliimamuutust. Kuigi peeretavat lehma ei ole ma isiklikult juhtunud nägema, on siiski tõsiasi, et mäletsejad eritavad märkimisväärsel hulgal metaani – lehmad näiteks sadakond kilo aastas. Mida mahedam lehm, seda kangem peer: rekordpiimasaake andvad lehmad on nii geneetiliselt kui ka söötade ja toidulisanditega muudetud nii tõhusateks energiamuunduriteks, et nemad on metaanipatust peaaegu priid. Hoopis iseasi on rannaniidul koltunud tarnu ja pajuraage jahvatav mägiveis – temast lendab välja peaaegu samapalju kliimamuutusi põhjustavaid heitgaase kui põllul mürisevast traktorist. Asi on selles, et metaan on globaalse soojenemise põhjustajana 25 korda tõhusam süsihappegaasist ja metaani panust kliimamuutuses hinnatakse 4-9%-ni.

 

Nii et Kumari preemiat lehmad oma töö eest ei saa. Seni on siiski ka kõikjal ebaõnnestunud üritused lehmade peeretamist maksustada. Esimese sellealase teadaoleva katse maailmas tegi Villu Reiljan 2006. aastal, mil keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõus kehtestati metaanimaks. Riigikogu ei saanud ilmselt päris häst aru, millega on tegemist ja eelnõu võeti 2007. aastal vastu. Uus keskkonnaminister Jaanus Tammkivi tühistas siiski selle maksu tagasiulatuvalt, ehkki arved olid loomapidajatele juba laiali saadetud. Eestis pidanuksid lehmapidajad maksma veidi üle saja krooni loomühiku kohta aastas. 2009. aastal üritasid peerumaksu kehtestada taanlased ja iirlased, veidi hiljem ka uus-meremaalased ja jänkid. Taanis olnuks metaanimaksu suuruseks juba 80 eurot aastas ja USAs 175 USD. Loomulikult kukutati ka need katsed läbi.

 

Aga lehmad ei tea sellest kõigest midagi. Ikkagi on tore näha lehmi, kes võivad mäletsedes linde vaadelda või läbi mere sinise silmapiiri suunas teele asuda.

 

 

 

Kommenteeri

Kurekellukatäks

Kui põllumees ei suhtu täie tõsidusega oma põllule sugenenud kurekellukasse ja piirdub lihtsa mullaharimisega, ajab kellukas end risoomidega laiali. Siis ei jää üle muud, kui imestada, et küll on ilus umbrohi. Veel ilusam on.kui sellisel põllul otsustab pesitseda kadakatäks. Eriti ilus on, kui pildistada kellukaõitel istuvat kadakatäksi läbi sinistest õitest õhtuvalguses moodustunud filtri. 
 

Kunagi üht linnukursust andes valisin pildid õppurite suureks heameeleks nii, et kadakatäks istus kadakaoksal ja kivitäks kivil. Ka eksamipiltidel oli üheks tegelaseks kadakatäks, aga vaid vähesed suutsid teda sealt ära tunda - täks ei istunudki sedapuhku kadakal vaid hoopis postil. Jorge Luis Borgese kõikemäletav Funes nimetanukski ilmselt aiapostil istuva täksi postitäksiks, integreerides nimesse veel ka aja- ja kohamõõtme. See kadakatäks võiks olla niisiis umbes „Suur-Konguta Higgsi bosoni avastamise aasta seitsmevennapäeva õhtupooliku kurekellukatäks“. Olgu kohe öeldud, et linnueksamil sellise vastusega punkti kirja ei saaks.

 

Kommenteeri

Vöötkakk

Eestit talviti külastav vöötkakk satub vaatevälja nii harva, et iseseisvalt olen sattunud vaid ühtainsat elusat ja üht surnud lindu nägema. Tänu bongarite aktiivsusele on neid viimastel aastatel siiski sagedamini näha saanud. Vöötkakke sunnib rändama toidupuudus – põhjalas kõigub näriliste arvukus märksa suuremas ulatuses kui meie laiuskraadidel. Ehkki aegade jooksul on vöötkakk Eestis mõned korrad pesitsenud, pärineb viimane suvine vaatlus kahekümne aasta tagant Emajõe Suursoost. Palju sagedamini kohatakse suviti teist Põhjala öökulli - habekakku, kes 2009. aastal tagasi Alutagusel ka pesitses. Vöötkakku öökulliks hüüda eriti ei passigi, sest jahti peab ta päeval ja hämarikus.  

 

 

Kommenteeri

Saarmas päikeselaigul

Saarmaid on talvel kergem näha kui suvel. Suur osa saarmaste tavapärasest elualast on siis lukus ja loomad koonduvad paikadesse, kus leidub vaba vett. Talvel jahti pidades ei põlga saarmas ka päevavalgust, kuigi sagedamini võib loomi näha hommiku- ja õhtuhämaruses. Saarma talviseks põhitoiduks on konnad, loom sellel pildil püüdis veerandtunni jooksul kolm lutsu. Viimane luts söödud, sukeldus saarmas jääserval hõõguvasse päikeselaiku. Häid jõule teilegi!

 

Kommenteeri

Kukkurtihase pesatalgud

Kukkurtihane on meie lindudest osavaim pesapunuja. Ta pesa on väga turvaline ja tugev rippehitis. Linnuraamatutes korrutatakse sageli, et Ida-Euroopa lapsed kandvat vanu kukkurtihase pesi sussidena jalas. Oma kujult sobiksid need tegelikult soojendama hoopis üht meesterahvaste kehaosa. Legend ise pärineb ajast, mil ida-eurooplased olid alles raudse eesriide taga ja Rumeenia mustlased ei olnud veel jõudnud Inglismaal ühtki kuninganna luike nahka pista. Eestlased ei ole minu teada kukkurtihase pesi jalga pannud, mis tõestab veelkord, et eestlased ei ole ida-eurooplased. Millegipärast on mul tunne, et siinses kontinendi osas saanuks üsna populaarseks jutt, et inglise vanaprouad kannavad kübaratena peas tuttpüttide pesi.
 

Olgu sellega, kuidas on, selle aasta maikuus sattusin Räpina poldril hetkele, mil kukkurtihased alustasid pesa ehitamist. Teadusliku legendi järgi alustab ehitustöödega isaslind ja alles poolvalmis kukru kvaliteet aitab tal lõpuks ära rääkida emaslinnu, kes aitab sobiva pesa lõpuni ehitada. Selle pesaalge juures, kus paika on pandud viis-kuust nokatäit pesamaterjali askeldas aga kaks lindu. Nagu esimeselt fotolt näha võib, on need mõlemad isaslinnud – emaslinnust eristab neid laiem mask. On teada, et kukkurtihased on üsna vabameelsed – nende seas on levinud nii polügaamia kui ka polüandria. Emaslind valib lõpuks isaslinnu, kelle pesa talle kõige rohkem meeldib. Oluline olevat ka isaslinnu maski suurus. Milline oli nende kahe isaslinnu strateegia, kes üksmeelselt pesa kallal askeldasid, jäigi teadmata – enam ma sel suvel poldrile ei sattunud.  

 Materjal, millega pesaehitust alustati, oli valitud asjatundlikult – nõgesekiud on nii pikk ja vastupidav, et seda kasutavad inimesedki kanga kudumiseks või nööri keerutamiseks. Pesa vooderdamiseks on muidugi tarvis remmelga- ja hundinuiavilla.  

 

Kommenteeri

Küü ja paskrästas

Tõotas tulla kena suvine õhtupoolik - seda ka hallrästaperele, kelle pojad otsustasid pesast just sel pärastlõunal välja hüpata. Lennundusalane kompetentsus puudus neil veel täielikult, aga hallrästa jaoks ei olegi see pesast lahkumiseks kõige kaaluvam argument. Hallrästa lastele on lubatud veidi rohkem kui paljudele leebema loomuga värbudele, sest igaühe, kes julgeb rästapoegadele liiga lähedale tulla, pasandavad vanalinnud armutult täis. Nii tegin ka mina murul hüplevast rästapojast mööda minnes kiiresti ühe pildi, edasi tegime kogu seltskonnaga näo, et me väikest sitaratast ei tunne.

Aga ka rebasekarva küü oli tulnud kiviaia äärde õhtupooliku kenadusest osa saama. Kõigusoojasel rästikul pole sooja ega külma hallrästa täristamisest ega ta roojavalangutest. Kui maailma avastav väike käristi oli jõudnud rästikust kahe vaksa kaugusele, salvas madu ta ära. Maol ei ei tekkinud küsimustki, kas süüa nii suur ohver ära või mitte – muidugi süüa! Ainult, et mõned meie seltskonnast olid kogu juhtunut näinud ja asja liiga lähedalt uudistama läinud. Rästik ei saanud rahulikult oma saaki neelama asuda, vaid püüdis teda eemale lohistada. Lõpuks ei pidanud küü närv vastu, ta jättis saagi sinnapaika ja lipsas kiviaeda varjule.

Kahjuks jäigi teadmata, kas rästik oleks suutnud rästapoja tõepoolest pintslisse pista – pintsli kaliiber tundus pontsaka rästapoja jaoks liiga väike olevat. Aga mine tea - madu ei erine anatoomilistest omadustest just väga palju kondoomist (kui mürgihambad ja asjaolu, et madu on täidetud maomahlaga, välja arvata). Kui aga tõsiselt rääkida, siis seavad neelatava saagi suuruse piiri tõenäoliselt konkreetse maoliigi lõualuude ehitus, kudede venivus ja tõenäoliselt ka see, kas ta on värskelt kestunud või kestumas. Tõenäoliselt ei ole kõik maod näiteks nii võimekad kui munamadu või birma võrkpüüton. Tõsi küll, ka viimase võib ta aplus lõhki ajada.

 Hallrästa poeg, Pilguse, 2011. Foto: Rein Kuresoo

Rästik lohistab hallrästa poega. Pilguse, 2011. Foto: Els de Rue

Kommenteeri

Kivid mängivad peitust

Esimesele allolevale pildile on Gustav Vilbaste püüdnud 1920-ndatel aastatel Puhtu Laususääre koos suure kiviga. Justnimelt püüdnud, sest.ehkki Puhtut tunneb iga tõsine loodusesõber, ei hakka sellist rahnu Puhtu edelarannikul kusagil silma. Kas õhkisid selle sakslased, võtsid kaasa venelased või on tegu juutide vandenõuga? Mind juhatas kivi juurde Puhtu komandant Krista, kelle tagumik mäletas lapsepõlvest teravat kiviharja. Maakoor on kerkinud, jää ja tormid on paerähka kivi jalale kuhjanud ja noored puud on peitusemängu lõpule viinud.

Neid kaht ja paljusid teisi pildipaare hakkab näha saama minu näitusel "Muutuv Eesti loodus", mida korraldab Eestimaa Looduse Fond. Kus näitust näha saab,selgub detsembrikuu jooksul.

Foto: Gustav Vilbaste  ERM Fk 1523:5230 

 

Kommenteeri

Kivid liiguvad

Pildistasin sel suvel motiivi, mille 1933. aastal jäädvustasid Carl Sarap ja Johanna Triefeldt. Püüdsin Käsmu Vana-Jüri kivid kaadrisse saada võimalikult sama rakursi alt kui kaheksakümne aasta tagusel pildil. See ei olnudki nii lihtne, sest kivid olid liikunud. Panin kaadri paika kahe suurema müraka järgi. Rändrahnude asendit võrreldes võib öelda, et kivide ränd ei ole veel lõppenud. Eriti pika liu on teinud üks murtud rahn tagaplaanil, mis Sarapi pildil alles stardib keskmise kivi tagant. Kas ka kõige suurem kivi edasi nihkunud on, ei oska öelda, sest tema ise on sellel motiivil koordinaatide kespunktiks - veidi veerenud on ta küll. Vana-Jüri suurima kivi ruumalaks on arvutatud 117 kuupmeetrit, seega kaalub ta üle 300 tonni. 

 

Kommenteeri
1 2 Järgmine » Leitud: 38 tulemit | Kuvab 1-30 tulemit